Fin.

On aeg panna punkt oma Hispaania-seiklusele ka internetiavarustes.
Mul oli suurepärane poolaasta, ma ei kahetse hetkekski, et läksin Erasmusega seiklema, veel vähem kahetsen oma kohavalikut - Granada on tõesti hämmastav ja imeline. Hing igatseb tagasi palju rohkem, kui oleksin kunagi oodanud. Ärkveloleku ajal surun seda edukalt oma ringijooksmisega alla, kuid unenäod on ohkui värvilised ja Hispaania päikesepaistet täis.
Nii palju jäi tegemata ja nägemata ning Hispaania ei näinud mind kindlasti viimast korda :)
Granda, te echo de menos.
Aga samal ajal olen ma ääretult õnnelik, et ma olen taas kodus. Aitäh kõigile, kes mu ära ootasid ja äraoleku nii lühikeseks tegid, hiiglaslik kallistus teile.
Jumalaga, sõbrad. // adios, amigos. 

(P.S. on võimalik, et see koht siin saab mu reisiblogiks, kui ma kunagi uuesti tunnen, et võiks avastada. Praegu veel sellist tunnet pole. Kodu.)

Hetked

Kojutulek .. Ma vist olen sellest päris paljudele juba rääkinud, kellele ei ole, siis siin on Eva lugu, mis on minu omaga täpselt sama, sest koos me siiski reisime. Üldiselt võin öelda, et läks täiesti edukalt, sest oli NII palju asju, mis oleks võinud valesti minna, kuid jõudsime kohale nii meie kui meie pagasid, ning koju jõudsin isegi tunnikese-poolteist varem, kui algselt loota julgesin. 

Minu kohver paremal, kilod siis Eval 16,5 ja minul 18,5! 

Kokku oli üsna masendav tunne kohale jõudes, see magamatus ja muu kõik kogunes ja sees möllas üheaegselt nii palju emotsioone, et nagu Ron targalt HP viiendas osas ütles: "there is no way a person can feel all of that, they'd explode." Täpipealt selline tunne oligi, minus võitlesid terve aeg suur rõõm, et ma saan KOJU, lumi ja hea värske õhk.. aga samal ajal oli nii nukker öelda Granadale head aega, sest ka sellest oli omakorda kodu saanud. Täpselt selline extremely happy and extremely sad at the same time and wondering how that can be. 

Rocking the homeless look @ Barcelona

Asjadele ei aidanud eriti kaasa ka see, et sain teada küll oma eksamitulemused (mõlemad olid 9,75/10, mis on suht awsum), kuid ühte ma Hispaania ÕISis ei näe ja keegi ei oska seletada, miks. Nüüd ma olen pommitanud meie osakonda kirjadega, et nad mulle ütleksid, kas need kesksüsteemis on olemas või olen ma järgnevad 20 aastat veel Erasmusele võlgu. Loodame siiski parimat. 

Britney tuli ka Eestisse!

Oma reisi- ja Hispaania-und magan ma veel siiani järele, sest Eestis mu esimesed päevad olid väga .. inimesi täis. Päris mitmed kallid olen ära näinud, kohutavalt mõnus oli. Terve aja olin ma väga uhke, et ma ei nutnud ühtegi pisarat, kuigi väga tahtsin .. Ja siis ma nutsin, sest mu kallis on parim kallis maailmas ja nii hea on kodus olla. 

Nüüd selle blogiga on selline lugu, et tuleb veel üks-kaks postitust (kui ma jälle viitsima hakkan) ning siis on .. adios. Lõplik adios, kuni ma jälle näen põhjust reisima minna ja sellest kirjutada. Kui kellelgi on veel midagi, millest ma pole kirjutanud või millest tahaks veel kuulda, siis andke julgelt teada kas siin või kuskil mujal, kirjutan/räägin suurima heameelega. 

these are the fragments 

I have shored against my ruins

when the world won't stop for you

Viimased maasikad enne uut suve :)

Nii palju lõppe, nii palju alguseid. Hulgaliselt esimesi ja nüüd nii palju viimast kõike... Viimane öö "oma" voodis magada. Viimane hommik, mida avatud aknaga tervitada ja välja vaadates mandariinipuud piiluda. Viimased tapas'ed, viimased tinto de veranod. Viimased korrad vallutada mäge, et kooli minna. Viimane jooks oma naabruskonnas, et veel ühe korra hinnata fakti, et veebruaris on piisavalt soe, et lühikeste pükstega sörkida. Viimased suveniirid ja ehted. Viimased jalutamised, silmad pärani laiali, nagu oleks taaskord esimene päev. Sest aega on nii vähe, et kõike jälgida ja meelde jätta.
Tapan konstruktiivselt aega ja kirjutan mõnedest küsimustest, mida olen siiani edasi lükanud. Erasmuse ja Hispaania saan ilmselt kokku võtta alles Eestis tagasi olles, aga võin juba praegu öelda, et pole seda kogemust kahetsenud. Kui keegi on kahevahel, kas minna või mitte - kindlasti haara sellest võimalusest kinni, astu välja oma mugavustsoonist ja pane end proovile: sa ei tea iialgi, mis sind riigipiiri taga oodata võib. Minu jaoks oli seda lugematul hulgal; uus keel, uus hingamine-elurütm, enese proovilepanek kõikvõimalikel juhtudel, uued kohad, mida mõned iialgi ei näe - muuhulgas olen detsembri lõpus rannas Walking Dead'i mänginud ja ookeanile kahevõitluses kaotanud; olen näinud oma pilguga maailma lõppu, seisnud sõna otseses mõttes pilve sees; olen kohanud suurepäraseid inimesi, kellest hakkan kindlasti puudust tundma ning leidnud koha, mis on nagu teine kodu.

Kohalikud KKK suveniirid

That being said - ma tegin õige valiku, et otsustasin siia ainult pooleks aastaks tulla. Nagu kõik teavad, ma olen üsna rahutu hing ja pool aastat on täiesti piisav minu jaoks, et ühe koha peal olla. Granada on tuttav ja oma, aga miski kutsub juba eemale - koju.
Sellega seoses järgmine punkt. Kaugsuhe on RASKE. Võib mõelda küll, et moodne tehnoloogia ja saate iga päev rääkida ja suhelda ja nagu polekski eemal.. Ei. See on vaevanõudev, masendav, aeg-ajalt täiesti talumatult valus ja ma ei sooviks seda oma vaenlaselegi. Ma isiklikult tean mitmeid suhteid, mis erinevatel põhjustel Erasmust üle ei suutnud elada ning mul on kirjeldamatult hea meel, et praegu on mind mu kallis kodus ootamas; ma tean, et see pole meie kummagi jaoks kerge aeg olnud.
Aga et mitte nii kurval noodil lõpetada.. või rõõmsal, sest ooteaeg on paari päeva pärast otsas! Käisime täna suveniire veel ostmas, mu asjad on laiali nagu ma oleksin kompulsiivne asjade koguja ning pakkimist ei ole ma veel alustanud. Küll homme jõuab, varane paanika ei ole kunagi kedagi aidanud. Kui keegi mõnd eriti head pakkimisnippi teab, siis nüüd on selle jagamiseks õige aeg!

un mil de historias

Pildil on küpsised ka näha!

Rahutus ei ole kuhugi kadunud, viimased päevad on veel siin olla ja hing on natuke nagu pooleks rebitud. Ühest küljest tahaks kohutvalt koju tulla, näha oma kalleid, teha lumesõda, käia uisutamas, olla KODUS.. Aga samas ei suuda uskuda, et Hispaania-aeg *juba* otsa on saamas.
Päevad mööduvad küll, aga selline tunne, nagu see viimane nädal oleks juba kolmandat kuud kestmas, esmaspäeval oli viimane eksam ja praeguse seisuga on veel kolm ja pool päeva Granadat.

Aga esmalt üks meeldiv lugu sellest, kuidas plaanide tegemine on tõesti kõige parem viis jumalaid naerma panna. Nimelt me ostsime ammu juba piletid koju, kuid paar päeva tagasi saime e-maili, et Vueling (lend Granada-Barcelona) otsustas täpselt meie lennu ajal streikima hakata, nii et lendu ei toimu. Neli päeva enne minekut on sellist uudist saad .. noh, mitte päris see, mida tahaks. Natuke ahastasime ja siis lahendasime olukorra nii, et ära jääb meie planeeritud päev Barcelonas Mirjami seltsis ning see saab asendatud 12-tunnise magamise/lebamisega Barcelona lennujaamas. Kokku tuleb kojusõit pikalt üle 24 tunni, aga worse things have happened to better people, vähemalt saime lahendatud olukorra ja ei jäänud puruvaeseks ka uute piletite ostmise tõttu. Nädala jooksul peaksime Vuelingult ka oma piletite raha tagasi saama, loodetavasti ei teki seal suuremat jama. Eks siis tuleb mõnel teisel korral Barcelona ilu vaadata, pole midagi parata. :/

Kingad on mu värk, mis teha :)

Minu imeilus linnake

Eksamitulemustest ei tea ma jätkuvalt haisugi, kuid see-eest saime oma lõppdokumendid allkirjastatud! See läks isegi võrdlemisi edukalt, minuga läks küll pisut kauem aega, sest minu algselt täidetud avaldus oli kuhugi valesse kohta pandud. Noh, ma olen juba harjunud sellega, et asjad Hispaanias ei suju, aga nagu Anne ütleb ikka, ühelegi inimesele ei anta suuremat koormat kui see, mida ta kanda jõuaks. Millised tarkuseterad, eksole.
Ülejäänud nädala olen täitnud nt raamatukoguga ja lõputöö asjade lugemise-paljundamisega, kolmapäeval käisime Evaga siiani kõige edukamal poodlemistiirul (Bershkast kleit nelja euroga! Näete kõrvaloleval pildil ja feissist ka;)), siinsed allahindlused on ikka mu suurimad sõbrad. Kuna meie uus lendamissüsteem jätab meile Granadasolekuks 10 tundi rohkem, lükkasime tänase suveniiriostmise edasi ja täidame sellega esmaspäeva, et osta teed ja magneteid ja igasugu muud turistikraami.
Kolmapäeval tähistasime ka eksamite ametlikku lõppu meie mõlema jaoks, vaatasime palju filme ja olime muhedad, järgmisel päeval oli sooja üle 20 kraadi, nii et võtsin ette pikema jalutuskäigu linna teise otsa, kandsin maikat ja tundsin, et suren vaikselt palavusse. Kevad tuleb sellel aastal tõesti kaks korda, väga mõnus :)
Neljapäeval oli sõbrapäev, mida tähistasin oma sõbrantsidega sushit süües ja lugusid pajatades, hästi mõnus õhtu. Ning eile oli Lucía sünnipäev, mis oli veidike ka meie äraminekutähistamine.. Kingituse osas olin loominguline ja otsustasin müsliküpsiseid küpsetada, need tulid tõesti ääretult maitsvad ja lahendasid ka meie mure, et sahver on liiga täis asju, mida me ära ei söö. Küpsised läksid nagu .. maitsvad küpsised, I guess, kõik kiitsid ja olid üllatunud, et isetehtud olid.
Sellise hüpleva jutu saate seekord, kui hing on rahutu, ei saa muud ka postitustelt oodata.


Kolmapäeval kell 8 õhtul paneme Tallinnas jalad maha, tulge õhupallidega ootama! :)

They say "too much of a good thing"..

.. but for me there's no such thing
I just, I just have to let this thing be good to me

Lumised mäed + hüsteeriliselt õnnelik mina

Hing on rahutu. Viimane nädal on käimas, nii palju oleks nagu teha, aga samas ei oska millelegi eriti sõrme peale panna. Eile veetsin oma õhtu üle tüki aja veidi sportlikumalt, nimelt käisin Granadas zumbat katsetamas!! Eestis ma käisin selles trennis vahelduva eduga umbes pool aastat (korra nädalas ikka, enamasti rohkem), kuid siis tuli suvi peale, saal läks kohutavalt lämbeks, otsustasin, et väljas on parem sportida .. ja siis istusin oma tagumikku laiaks, obviously. Hispaanias ma olen ka üsna spordivõõras olnud, venitan-joogatan, kui tuju tuleb, sama asi jooksmisega.. Aga detsembris ma kuulsin, et Granadas avati just hiljuti zumba trenn, mõtlesin, et oioi, peab kindlasti ära proovima. Õnnega pooleks juhtus ka nii, et mu sõbrants käib selles spordikas jõusaalis ja muid asju tegemas, nii et ta lubas järele uurida, mis seis on, kas saan minna ilma kuupääsmeta ka. Kerime aega edasi, vahele tulid Kanaarid ja siis jaanuar, kus ma ei julgenud oma jala pärast suurema hüppamisega tegeleda pluss kõik muud hädad, eksole. Aga lõpuks saime kõik asjaolud klappima ja eile õhtul otsustasime oma eksamite lõpu ühe korraliku trenniga ära tähistada. Ja ma sain aru, kui väga ma olin korralikust trennist puudust tundnud, no niiiiii mõnus tunne oli. Enda üle olin ka päris uhke, päris elevant portselanipoes ei olnud, põhilised sammud on ikka meeles ja isegi ühe laulu tundsin ära! Õnneks meie seltsis oli üks neiu veel, kellel oli esimene kord ja siis me grupeerusime teises reas ja lihtsalt vajusime vahepeal naerust kokku, kui kõik keerutavad ja plaksutavad ja hüppavad ja meie vaatame üksteisele otsa, et mis pagan toimub. All-in-all oli väga lahe, lisapluss oli see, et esimese korra sain tasuta proovida! Haha! (samas mainin siin ära, et Eestis olid treenerid palju lahedamad .. aga siin oli palju rohkem ükskõik, mida kõik teised arvavad ja sain palju rohkem lõbutseda .. hmmm)

Engrish in Espańa 

Tegelikult mul oli suur plaan Hispaanias trennihaiks hakata, aga siis tuli välja, et kõik asjad maksavad hingehinda ja ülikool ei paku ka mingeid variante, nii et sinna see jäi. Kuigi vähemalt jooksmas olen käinud rohkem kui Eestis eelneva mitme aasta jooksul. Ja kui ma tagasi jõuan, siis ma tahan Aurasse minna. Ujuma ja sauna, kes veel käpp on? :)

Tänase päeva veetsin raamatukogus kange olles ja raamatuid kammides. Ma ei taha rohkem oma lõputööst rääkida tegelikult, piinlik on, et ma siin oma aja maha olen trippinud ja lõbutsenud, mitte asjalikke allikaid uurinud. Oeh. Nagu C mulle ütles, et lõpeta see halamine ära ja hakka ükskord peale. Võin vähemalt öelda, et peale on hakatud ja täiesti paljutõotav lugu on, kondikava on mul kirjas, nüüd pean hakkama ainult rohkem allikaid leidma, mis mu teooriat kinnitaksid. Ka see blogi on vahepaus mu kodusele raamatule number üks, täiesti kasutu ma ei ole siiski, kheh.

Kohustuslik majapilt

Ei tohikski pausi pikemaks venitada tegelikult, nii palju oleks rääkida, aga see oleks selline pseudofilosoofiline mõtisklemine, et mida Hispaania mulle siis andnud on ja mida oleks võinud tegemata jätta/rohkem teha. Las jääda mõneks teiseks korraks.
Seda mainin veel ka, et täna läks mu paleo (laktoosile ja gluteenile suur "ei") nelja tuule poole - nimelt tegime lõunaks ise tortillasid (täisteranisujahu), milles olid muuhulgas mais ja kikerherned, mis on mõlemad millegipärast keelatud. Ja õlut proovisime ka kõrvale, sest lubasin sõbrale õlut tuua, aga kohalikku kraami müüakse ainult kuuspakkides. Halb õlu oli, väga tugeva maitsega. Noh, tajun, et alkoholirikkumist tuleb sellel nädalal veel üks kuni mitu korda, aga elu on elamiseks ja mis see veidike suhkrut ikka teeb. Pluss alkohol viib kehast vee minema, it's good for you! (laske ma elan oma illusioonides edasi)

Homme teen pilte ka, täna ei jõudnud, võtke midagi vanematest aegadest, et Eesti talve päikest tuua:)

Eksamimõtted

Asjad, mida konspekti ei tasu kirjutada ning Feissi ei tee põhimõtteliselt lahti. Aga enda jaoks mõned toredad märkmed.

Fabulous kuju koolist

Noah's Flood (15. sajandist) - Jumal: "that sore it grieves me inwardly, that ever I made mon" Ja terve ülejäänud näidend on minu peas nüüd Jumal Jamaica aktsendiga. Big pantsa mon.
Ja niiiii palju naiste opresseerimist, I'm telling you, see Hispaania veel teeb minust inimese, kes näeb igal pool naiste allasurumist. Feminism!
Mõtted läksid vahepeal rändama veidike: kui ma üles kasvasin ja piiblilugusid lugesin (ma olin väga tuttav nendega, true story), siis ma ei mäleta, et ma oleks kunagi neid millekski muuks kui muinasjuttudeks pidanud. Mulle ei tulnud pähegi, et on inimesi, kelle arvates see võib olla midagi muud kui lendlev kujutlusvõime. Huvitav. Kusjuures järgmisel õhtul lugesingi pooljuhuslikult artiklit selle kohta, kuidas lapsed ei erista teatud vanuseni, mis on muinasjutt ja mis mitte. Sesmõttes, et loomulikult võib jänesel olla taskukell, mida ta pidevalt kiikab, et mitte kuninganna juurde hiljaks jääda. Mu arvates see on väga armas. Kuigi minul vist oli siis vastupidi, et kõik oli muinasjutt, ka see, mida oleks võinud tegelikult sügavama mõttega lugeda.

Madriidi lennujaam

IGATAHES. Tulin just oma viimaselt eksamilt ja mõtlesin teiega ka oma rõõmu jagada. Eksamid olid siin vähemalt minu jaoks hoopis teistsugused kui TÜs. Mitte raskemad otseselt, aga hoopis teistsugused, võiks öelda, et nõudvamad. Olen ma ju eelnevalt ka võtnud mitmeid kirjanduse aineid küllastumiseni, aga siin nõuti ka päriselt analüüsimist ja seostamist, mitte lihtsalt aastaarvude päheajamist ja teadmist, mis sajandil "Don Quijote" avaldati (1605, muideks). Mu esimene eksam kestis kaks ja pool tundi ning mul jäi lõpus ajast puudu, et kõike kirjutada, küsimused olid kaks väiksemat esseed ja üks suur, käe kirjutasin valusaks, võib öelda. Nüüd on üle ainult tulemusi veel oodata ja loota, et saan need ilusasti oma kõrvalerialasse paigutada ja ametliku kõrvaleriala saada.

Jaanuar!

Kummaline mõelda küll, et need võisid olla viimased eksamid, mida ma üldse kunagi teen, sest tulevikutee on ikka  väga lahtine. Aga miks selle pärast varakult ikka muretseda, hei-hoo :)

Nüüd algab mu viimane nädal, eks saab näha, mis see toob, kas peale raamatukogu veel midagi või mitte. Tänaseks õhtuks on mul juba pisike plaan, aga sellest juba järgmisel korral.


Ehitage lumememmesid, sõbrad!

Masterpiece

Eksam on homme hommikul, halleluujah. See muidugi tähendas, et täna siras päike pilvitus taevas ja otsustasin Evat retkel raamatukokku saata. Mu eesmärk oli peamiselt see, et tuvastada enne oma eksamiklasside asukoht. Tekkis tunne, nagu oleks jälle esimene päev - eksled ringi, vaatad juhist ja ei leia ikka oma aulat üles. oh, great victories.
Ja välja jalutades avastasime, et kohutavalt palju õitsemist on äkitselt tekkinud. Väga mõnus kevadine tunne, loodetavasti jääbki nüüd selline ilm meid viimastel nädalatel saatma, isegi kui me peame need veetma kas kodus või raamatukogus.

Nii et tükk päikesepaistet teile, olge vaprad! Also, ma teesklesin, et ma olen nahkhiir/Batman, sest mu kampsuni varrukad on nii khuulid lihtsalt.
Ja nüüd lähen materjale edasi murdma, muidu homme hommikul (laupäeval kell 8:30 on eksam!!) näen hirmu oma tühjal paberilehel, mitte peotäies tolmus, nagu T.S. Eliot seda ütleks.

Tapas

Ma ei tea, kas me oleme seda kuskil maininud, et Granada on väike eraldi kohake Hispaanias, väidetavalt ainus, kus saab õhtuti baaris joogi kõrvale tasuta toitu - tapas. Jah, lugesite õigesti, TASUTA TOIT. Süsteem/rituaal on siis järgnev: lähed baari, ükskõik missugusesse, tellid juua (alkohol või karastusjook, kohviga tavaliselt ei saa, oleneb kohast) ja siis saad kas valida, mida juurde tahad või on baaril oma kindel asi, mida antakse. See tapas võib siis olla miski alates peotäiest oliividest või saiatükist vorstiviiluga kuni taldrikutäie toiduni välja.
Ma pean tunnistama, et pole seda kaugeltki piisavalt ära kasutanud ning neil kordadel, kui olen, pole meeles olnud pilti teha. Kuid Mirjami külaskäiguga sai see kõik parandatud nii et lo and behold - Granada toidukultuur!
Esimene pilt kujutab endast toidukogust kahe joogi kõrvale, ka minu tinto de verano on väga kenasti jäädvustatud (pildid, muide on kehvad, sest mul oli targematki teha, kui meie taldrikut pildistada): paneeritud krevetid, kananagitsad ja väike künkake krõpse. Ja seda saime kaks taldrikutäit. Iga jook maksis 2 eurot, mille sisse on toidu hind juba arvestatud. Not too shabby, rite?

Pilt número dos [vasakul] on samast õhtust, kuid uues kohas. Kohavahetuse põhjustas peamiselt see, et esimesest baarist sai õhtu edenedes midagi ööklubilaadset - muusika keerati iga paari minuti järel pisut valjemaks ning kaua sa ikka kisada jõuad. Teine koht oli üks tore itaalia restoran, kus ma olin varem korra käinud ja head tiramisut söönud. Seekord võtsime kolme peale pudeli Lambruscot, millega sai kaasa kuued erinevad tapased (maksimaalselt kolme sorti). Diil ise samamoodi päris hea, ei saa kurta, eksole. Keskel taldriku peal on siis moussaka, kreekapärane roog baklažaani ja lihaga, mida mina olin tahtnud juba tükk aega proovida, vasakul loomalihaga saiad ja üleval/paremal saiad krevettide ja  juustuga, kui ma õigesti mäletan. Selle süsteemi suurim viga on see tavaliselt, et sa ei jõua eriti palju juua, sest kõht on nii täis :D kultuurne tarbimine!
Kolmas pilt on järgmisest õhtust, kus me olime targemad ja ei söönud kodus väga palju, vaid hoidsime maitsemeeli baari jaoks.
Paremal lasanje, siis aedviljarullid (nagu lavašš) ning minu valitud lõhesaiad - there can never be too much fish!

Ja kui kellelgi feel foodpornist siiber pole, siis minu tänane hommikusöök, mille üle ma täiega uhke olen - gluteenivabad pannkoogid mandlijahu ja kookospiimaga. Peamiselt seetõttu, et ma katsetan nisujahu tarbimise lõpetamist natukeseks ajaks, ja sellega koos ka piimatooted kadusid veidikeseks ära. Eestis ilmselt matsutan jälle kohupiima ja kodujuustu kahe suupoolega, aga siin võib ju veidi lõbutseda ka :) kusjuures väga head tulid, julgen soovitada. Ja maasikad on peaaegu õige maitsega. :)
Head und, ilusat sessi mulle!

Another one of those glory days

raamatukogus

maailma parim porgandikook

Inglismaa reis oli üks suur sületäis puhkust, väga väga mõnus ja vajalik.
Ma olen alati väga uhke enda üle, kui suure reisimisega hakkama saan, seekord samamoodi. Minek võttis üle 12 tunni mõlemal korral ja kui laev välja jätta, sain pea kõigega sõita: bussiga Madriidi, seal metrooga lennujaama, siis lend Stanstedi, buss Ipswichi ja rong õigesse kohta veel. Ja nii sujuvalt läks, ei ühtegi eksitust ega midagi. Üksinda reisimise peamine võlu vist ongi see, et kui mul pole loota kellelegi teisele peale enda, siis pööran asjadele rohkem tähelepanu ja ei eksi nii kergesti ära. Spektri teine ots on see, et üksinda reisimine on väga üksildane, kellegagi pole rääkida eriti (small-talk ei ole mu tugevaim külg) ja ma olen iga kord päris õnnetu, kui ma astun lennujaamas maha ja seal on hunnik inimesi, kes oma kalleid ootavad, ja ma tean, et minu jaoks ei ole seal kedagi, baw :(

Mere ääres käisime ka

Madriidi lennujaam oli muidugi maailma kõige räpasem koht, kõik kohad olid täis mahavisatud pudeleid ja pileteid ja muud olmeprügi. Ei tea, kas neil oli ka koristajate streik või midagi muud, aga jättis äärmiselt ebameeldiva mulje küll. Samas lennud läksid väga kiiresti, ainult kahetunnised siiski, täpselt õige aeg, et Potterit lugeda ja pähkleid nosida :)
Nädala veetsin peamiselt Danieliga mängides ja süües, nüüd on Hispaanias uus "Eestiks saledaks" kaks nädalat, kheheh, vaatame, mis ja kuidas. Daniel ise hämmastas mind kõige rohkem, ta on nii suur ja asjalik poiss, seletab sulle kõik maailma asjad ära ja mängib ennastunustavalt rongidega ja valib teleka vaatamise asemel raamatud!
Muuhulgas käisin ka kinos! Hispaanias ma pole seda teinud peamiselt seetõttu, et kõik dubleeritakse hispaania keelde ja ma ei usu, et see midagi eriti paremaks teeks või originaalis muukeelsetele filmidele midagi juurde annaks. Hispaaniakeelseid filme iseenesest võiks ju vaadata.. Ei teagi, miks pole veel jõudnud. Film ise oli "Life of Pi", väga mõnus vaatamine,  visuaalselt hämmastav ja ei tundunud üldse, et oleks kaks tundi kestnud. Selle filmiga muuseas tuli välja, et ma olen endast ikka väga hea mulje jätnud senimaani, sest kui ma ütlesin, et ei, ma pole raamatut lugenud, millel film põhineb, siis sain vastuseks väga üllatunud lause "if the most wide-read person I know has not read it .. midagimidagi", ma ei kuulanud lauset lõpuni, sest mu ego nurrus sellise paitamise peale.
Nädal Woodbridge'is oli ühest küljest väga nostalgiline, nagu oleks koju läinud, kõik oli sama ja tuttav ja oma .. aga teisest küljest tundsin juba kolmandal päeval Hispaaniast ja Granadast puudust. Ei teagi, mis saama hakkab, kui ära koju tulen. . .

Mänguväljakul Danieliga seletamas

Noh, tagasireis ise oli väga pikk ja veniv, kõik jäi hiljaks, bussid ja lennud ja kõik. Õnneks olin ma väga pikad vahed planeerinud igale poole, ei olnud hullu, Viimane ots oli viietunnine reis Madriidist Granadasse, mida juba ootasin, et saaksin kerra kerida ennast (väljusime kell 1 öösel ja kohal olin kell 6:30).. kui minu taha tuli istuma üks keskealine meesterahvas, kes lõhnas millegi ebamäärase järele, mis osutus alkoholiks. Ta kuulas väga valjult kõrvaklappidega midagi, mis kõlas nagu Jennifer Lopez, ja ohkis omaette väga sensuaalselt. Mõtlesin, et ohwell, küll sellest üle magan. Ja siis ühinesid temaga kolm VÄGA lõhnastatud itaallast, kes olid kõik väga lõbusas tujus ja ei tahtnud üldse vait jääda. Samas olin ma ise vist nii väsinud, et magasin tuimalt kõik maha, ignoreerides ka selja-, kaela- ja randmevalu (kui sa jääd magama nii, et pea toetub käele you will have a bad time) ning vahepeal virgudes kuulsin filosoofilist arutelu, kuidas elu on ikka lühike ja peab iga hetke nautima! Olen muidu poolt, aga kell neli hommikul, kui ma olen juba üle 12 tunni teel olnud .. ma naudiks oma hetki pigem vaikuses ja magades, kui aus olla.
Aga koju ma jõudsin ning päike paistab, ilm on mõnus, esimene eksam on laupäeval, milleks plaanin täna valmistuma hakata, kui selle postitusega siin lõpetanud olen.

Punapeedirisotto

Ja kuna eksamiperiood on käimas (kestab küll vaid viis päeva seekord), siis võite palju blogimist oodata, heh. Teate ju küll akadeemilist elu.

 I've got my ticket for the long way round
the one with the prettiest of views
it's got mountains, it's got rivers
it's got sites to give you shivers
but it sure would be prettier with you

Kohtume varsti jälle...

Alhambra 

... ja siis koos põleme.

Ehk herr "kas mul on prillid viltu" Vootele eripostitus!

Alguse sai meie sõprus juba aastaid kümmekond tagasi, number on küll vaieldav, sest mina enam elu enne oma idalasest sõpra ei mäletagi otseselt, tundub, nagu ta oleks kogu aeg kuskil teises Eesti otsas olemas olnud. Ja noh, viimased aastad ka lähemal.

Kunagi olime noored ja ilusad!

Igatahes pärinevad Vootelelt kõige geniaalsemad palved minu Hispaania-aastaga seoses, neist esimene ja kõige meeldejäävam oli isegi veel Eestis koos linna imetledes. Nägime ühte neiut kandmas haaremipükse, otsustasime, et meile need eriti ei istu ja mina neid kandma ei plaani hakata. Järgnes dialoog, mille võib lühidalt nii kokku võtta:
K: "noh, ega ei tea, Hispaanias võib kõiki asju juhtuda, äkki tulen ka sellistes pükstes tagasi"
V: "peaasi, et mingi Fernando lapsega tagasi ei tule"
Väga aus palve, kas pole, tundub, et saan hakkama küll :)
Poiss on läbi aastate kuulanud mu südamevalusid ja seda ka Hispaanias, kuigi siin kuuleb rohkem sellist "opa, käisime täna rannas" jutte, nagu te kõik teisedki, eksole.
Eile käisime veel Mirjami ja Evaga korra väljas veini nautimas, telekast tuli jalka ja siis ma sain aru, et 90% oma teadmistest pärinevadki Vootelelt, kes on ka ühtlasi enamvähem ainuke inimene, kellega ma isegi vaatan vabatahtlikult jalkat ja joon õlut. Vnoh, vaatan, kuidas tema õlut joob, kheheh.

Ma tean, et plaan oli küll selline, et räägin Hispaaniast ja Vootelest koos, aga praegu ei oska kõike niimoodi kokku siduda, nii et viskan hunniku pilte (ainult endast, näed!!) ja ütlen, et godnatt, son, S, A & HKK!

(ja nüüd ootan reidis mõttelist seitset, sest ma olen ilus ja muidu lahe, vuttvutt)

Ja homsest on Inglismaa, nädal aega olen blogilevist väljas jälle, pere ja prioriteedid! :)

Parque de ciencias

Niidirullidest Mona Lisa

Jänese elutsükkel

Sõdalased kõik pildil

Mirjam on õnnelikult kohal, täna trotsisime külma ilma ja vihmapilvi ja käisime Granada suures teaduspargis. Kujutab endast suht sama asja nagu AHHAA, aga on vist suuremate mõõtmetega .. Ma ei ole kindel, ma ei ole veel AHHAA'd külastama jõudnud.
Seal oli robot, kes tsiteeris Hamletit ja Cervantest ja Star Warsi muude asjade seas.
Hooajaline näitus oli ajust ja sellest, mida see teeb ja kuidas ja mis üldse meie neuronitega toimub. Väga khuul, sain teada, et ma ei oska peegelpildis asju teha, nt tähte joonistada. Something to improve!

Sain kummituse pildile!

Muude asjade hulgas: käisime liblikakasvanduses, kus oli kisavaid lapsi rohkem kui liblikaid; tegime peeglitega tubades totraid pilte ja nägin Mirjami ähvardavat vaimu; nägin plastmassist luukeresid ning pooltahtmatult ka sünnitusvideot, võeh; mängisime mõttepalli - võitja oli see, kes suutis oma pea tühjaks teha, Mirjamile kaotasin, aga Evat võitsin, nii et mu skoor on ilus null minu jaoks; vaatasime kalu, linde, roomajaid, katsusime, haistsime, nägime.
Hiljem võtsime ühed õlled ja tapased ning sõime seda kooki. Väga väga hea kook tuli, avokaadod ftw.
Homme on plaanis tiir Alhambras, veel tapaseid ja alkoholi ning ilmselt väisame vahelduseks pidu ka, esimene klubikülastus sellel aastal siis, kheheh.

Hoidke varbad soojas, meie ainus võimalus seda teha on jalad elutoa laua alla pista, seal on ahi, I kid you not.

quiero comerte muy poquito a poco

Jaanuari algus.

Kui paremini ei teaks, siis võiks arvata, et me Evaga oleme siin Õed Alkohoolikud, nimelt oleme me läbi käinud KÕIK Granadas asuvad erinevad poeketid, et leida kuskilt kasvõi üks purgike siidrit. Meie retked ei ole õnnestunud ning ma vannun, et varsti hakkan Möku vaadisiidrist juba märgasid unenägusid nägema. Heidame juba omavahel nalja, et kui veebruaris oma kodinatega Tartus maandume, teeme esimesena ühe linnatiiru ja võtame esimesed siidrid ning siis lahkneme oma kodude poole.
Ja siinkohal teen ka muu listi, mille järele maitsemeeled õhkavad: numero uno on üllatavalt kohupiim ja kõik selle saadused (kohukesed, kohupiimakreem, kohupiimakorbid, kohupiimakoogid, youknow), siis segapudruna tulevad: eelnimetatud siider, sült, heeringas, kodutehtud pasteet, mustikad (okei, siin on ka mustikaid, aga need on liiga kallid, et ma raatsiksin neid osta), keefir, pelmeenid, seljanka, isegi hernesuppi tahaks süüa. Ja tatrapuder, oh, kuidas ma tatart igatsen, need läätsed siin pole ikka üldse sama asi, mitte et nad seda teeskleks muidugi.

Peal arbuus, all vahukommid!

Ma oleks pidanud hoiatama, et sellest blogist saab toidust rääkimise koht, aga samas - inimesed, te teate, et mulle meeldib süüa teha ja tarbida, this is what you get, jutud toidust, kuni väljas on liiga külm, et seiklusi tekitada.
Siiski!
Reede hommikul saabub meile külla kursaõde Mirjam, kes Barcelonas oma vahetusaastat veedab, siis teeme jälle pilte ja kondame külma trotsides mööda Granadat ringi.

Seniks, hasta pronto (mu kirjutamistuhin on tagasi, sest blogi on NII hea vabandus asjade edasilükkamiseks, kheheh).

Ja eile sadas meil lund! LUND! Spain, this is not what I signed up for. Brh, meie ühise külma tasakaalustamiseks üks taaskordne Kanaaride pilt, kus oli soe. Anne-Merje-Henri, ma kadestan teie elu.
Tulevased erasmuslased - minge Las Palmasele, elu on suts kallim küll, aga kes ikka süüa vajab, kui saab rannas elada!

I can go to the end of the world
and still be your girl

worse things have happened to better people

Jesus, o hai!

Kuidagi sügisene tunne on. Viimane nädal on olnud hall, pilvede ja vihmaga täidetud, hakkab pisut mõjuma küll. Mind isegi külm ilm ei häiri, aga vihm ... vihm võib olla isegi kõige ebameeldivam ilmastikuelement mu jaoks, ausalt.
Täna viis Sergio mu kooli, sest ma käisin nii vissis näoga ringi ja kaeblesin, et ei taha sellise vihmaga kodust välja astuda. Sergiost ei olegi ma vist väga kirjutanud - ta on jätkuvalt armas, naeratab ja räägib juttu, kuigi üsna segaselt.. Ta on väga hispaanlaslikult avrio (homme kr.k) kutt, näiteks mõtlesime septembris, et paneme koristusgraafiku paika.. Noh, siiani koristame, kuidas juhtub, mis mulle sobib isegi paremini. Kuigi ärge mu voodi alla vaadake, seal on hambulised tolmukollid. Ja mu juuksekarvu koristab vaene poiss igalt poolt veel mitu aastat ilmselt ära, heh. Sergio on ka üsna edev poiss, minust aasta vanem ainult - noor ja handsome ilmselgelt, nagu hispaanlased ikka. Me Evaga oleme harjunud sellega, et kui ta läheb vannituppa, siis läheb tal seal kindlasti üle poole tunni. Kui dušš juurde arvestada, siis tunnike ikka - juuksegeelid ja muu kraam võtab oma aja. Muuhulgas on tal ka spetsiaalne kreem, mis kõhulihased välja peaks tooma, ei oska selle toimet kommenteerida, korteris on nii külm, et särgid püsivad meil ikka valdavalt seljas. Ja lõhnaõli (kas meeste lõhnaõli jaoks on mingi matšom sõna ka?) käib nii suure pilvena, et see tungib läbi KAHE suletud ukse. Aga ma ei kurda, oleks võinud tunduvalt hullemini minna.

Madriid

Suurim mure on ikka Serksi perekond, kelle arvates on täiega okei siin kämpimas käia, nädalavahetuseti veeta siin kolm päeva ei ole neile mingi mure. Ühe eriti värvika näitena oli meil siin gooti mõjutustega noor neiu, kes ei saanud aru, kuidas meie kuum vesi tuleb, et kas tõesti tuleb kraani pöörata. . . Ja loomulikult ei suitseta mitte ükski hispaanlane väljas, vaid ikka ja ainult elutoas. See EI OLE meeldiv. Aga samas on see samamoodi nende kodu ka, ilmselt rohkem kui meie oma isegi. Noh, teate küll, elu on värvikas. Praegu nt on meie juures umbes kuus noormeest, kes enne kuulasid järjest telefonihelinaid. Vanemat tüüpi Nokia tundus olevat, klassikaline Nokia tune käis ikka läbi. Hipikommuunid tunduvad mulle järgnevat, aktsepteerin seda lihtsalt.

Mi naranja

Hispaanlastega on veel see lahe asi, et ma ei saa aru, kas nad räägivad omavahel normaalselt või tülitsevad, eriti kui tegu on Sergio ja tema neiuga. Neil on kaugsuhe, mis tähendab, et neiu on aeg-ajalt nädalavahetuseti siin. Ja nad tõstavad nii palju üksteise peale häält, aga see tundub täiesti tavapärane vestlus olevat, kuni enam pole ja on draama, et Serksi on pildistatud mingi kena blondiiniga (ei olnud mina, no worries) ja järgmisel hetkel on neiu end lukustanud oma tuppa, et Serks paluks järgnevad 15 minutit ukse taga, et "abre la puerta, por favooooor" (ava uks, palun). Ja siis pool tundi pärast seda jalutan rahus kööki teed tegema, et leida neid elutoa diivanilt poolalasti üksteisega amelemast. Just grab some popcorn, meie elu ongi aeg-ajalt pesuehtne seebikas.

Ma ei kõla vist eriti rõõmsalt täna, süüdistan selles fakti, et mu jalad olid märgunud ja tänavate asemel olid järved, õhtuse loengu lasin südamerahuga mööda ja nosisin kodus Eestist kallite poolt saadetud šokolaadi. Nüüd peaksin võtma end kokku ja lugema viimased 50lk oma viimasest kohustuslikust raamatust ära, et seda homme analüüsida. Kuigi praegu on meeled täiesti mujal ja tahaksin tegeleda kõige muuga. Ma tahan küpsetada, ma tahan head eestikeelset kirjandust lugeda, ma tahan õmmelda, meisterdada, kaisutada... Aga Hispaania on siiski vaid korra elus ning tuleb end kokku võtta - vähem kui kuu aega, et bakamaterjalid kokku saada (mul on üsna üksikasjalik plaan, jess), ühte välisriiki väisata, nädalavahetus Mirjamit lõbustada, kaks eksamit sooritada.. Kõike jõuab, sest peab jõudma.
Ma vist ei mainud oma selle aasta eesmärke, sest ainus, mille enda jaoks selgepiiriliselt sõnastasin, oli "kirjuta lõputöö, mille üle ise uhke oled!"
Ja seda ma ka teen, isegi, kui see tähendab, et ma ei maga terve veebruari :)

Kiire kõrvalepõige - me saatsime Evaga Hispaaniast kokku teele 9 postkaarti, siiani olen tagasisidet saanud ühe kohta .. mis paneb mõtlema, et kas teised on tõesti lootusetult kadunud või ei ole keegi vaevunud teada andma, et on kätte saanud? Mulle meeldiks teada, ausalt!

Pildid on täna lihtsalt möödunud aegadest, mida millegipärast avaldanud pole. Fun fact, minust pole vist kunagi nii palju pilte tehtud kui siin. Hea trend, mida jätkata, ma arvan.

Tänavakunst

Kiirelt mainin veel teemat, millest olen tahtnud kaua juba rääkida - Granada tänavad on täis igasugu hüüdlauseid ja sotsiaalkriitikat. Kohe alguses jäi juba silma, ei teagi, miks siiani pole sellest kirjutanud. Viga, sa saad nüüd parandatud! 

Niisiis, alustades vasakult: 

1) vägistusevastane hüüatus-soov "et ükski mees ei otsustaks sinu eest" Alati õige asi, mille poole püüelda, toetan mõlema käega. Ja siin toetan seda ka faktiga, et kannan palju riideid ja juukseid kinni. Tundub, et väga ei toimi, aga see "uu, küll sa oled ilus tüdruk" ütlemised on ilmselt midagi, millest Eestis hakkan jälle puudust tundma (vähemalt Britt väitis, et nii on), naudin, kuni saan, kheheheh :D 

2) "võid hääletada punase, sinise, rohelise või valge poolt - lõpuks võidab alati pank" 

3) Kolmanda pildi sain siis, kui üleriigilisel streigipäeval (14. november) Albaicinis jalutamas käisin, väga ilus mägine linnaosa valgete majade ja kitsaste tänavatega. Plakat ise ütleb, et tänu linnavalitsusele on linnaosa keskusest isoleeritud ja muutunud ohtlikumaks, et appi-aidake :/

4) Samuti Albaicinist "usume utoopiasse, sest reaalsus tundub võimatuna"

5) "12. oktoober - ei ole midagi tähistada" 12. oktoober oli día de hispanidad ehk hispaanluse (??) päev, riigipüha loomulikult. 

Huh, üks asi tehtud, millest plaanisin kirjutada, sorri, Vootele, järgmisel korral teen piltidega asja tasa! 

Hay invierno en esta historia

Kiire foodporn, et mitte päris tõsiselt blogida, üldse ei ole oskust midagi kokku võtta või rääkima hakata, nii et valitud snippetid möödunud nädalast. Külm on, prügi ei koristata ning vihma sajab. Samas olen suutnud päris edukalt igapäevaselt kasvõi pisut trenni teha ja poodides on kevad - meie toidukorvi lisandusid sellel nädalal redised ja maasikad. MAASIKAD! Veidi toore maitsega olid küll, aga ikkagi suured ja punapõsksed ja maitsvad. Sain neid niisama nosida, hommikusöögile lisada ning tolleõhtune magustoit oli ka mõnus - praetud banaanid maasikate ja jäätisega, I had a party in my mouth :)
Also, tuleb välja, et mulle meeldib salvrätte voltida, kui neid on ilus vaadata, siis ma tahan ka osata seda teha :D

"tee seda jaapanlaste pildipoosi!"

Siis käisime Evaga sellel nädalal ühes lähedalasuvas hiina restoranis söömas, sest meil on ainult üks kuu veel (järgmise kuu sellel ajal oleme juba Barcelonas, peaaegu poolel teel koju) ning asju peab proovima. Toit oli hea loomulikult, eriline lemmik oli sidrunikastmes kana (pollo con limón), väga hea kergelt hapukas kaste; teine valitud kana oli mandlitega, mis oli küll suts liiga soolane, aga ikkagi hea. Ning restos jagatakse tasuta väikseid krevetikrõpse (pan de gambas) ning pärast sööki antakse ka nätsu,  mis on väga kiidetav minu poolt - apelsinimaitseline mullinäts seekord, väga ebatraditsiooniline. Restoran ise oli täiesti inimtühi, me olime seal umbes tund aega ja ei näinud ühtegi teist klienti, kuigi koju telliti küll päris asjalikult.
Teenindaja oli üks õpilasest hiina neiu, kes oskas keelt veel vähem kui meie, ei vaadanud meile silma, ei naeratanud ning ei teadnud teenindusest üldse eriti midagi. Samas, iga algus on raske, omast kogemusest tean, on keeruline võõras keeles JA elementaarteadmisi omamata hea ja särav teenindaja olla (kuigi ma arvan, et mina sain Küprosel paremini hakkama juba oma esimesel päeval). Aga kõige geniaalsem hetk oli see, kui ma läksin käsi pesema nende tualetti. Esiteks olid seal toolid ja puhastusvahendid, noh, mis seal ikka, eksole. Pesin käed ära, kuulen mingit keskmisest kõvemat sorinat - nende torudega oli mingi jama, nad olid üritanud seda klassikalise halli teibiga kinni teipida, kuid see polnud väga hästi õnnestunud ja TERVE põrand oli märg. Ma lihtsalt vaatasin seda ehmunult ja siis mõtlesin, et see pole minu mure otseselt, kuid minekut tegime siiski üsna kiirel sammul, heh. :D

Ada ja Lucía

Ja eile .. eile ma sõin üle määramatult pika aja korralikku kalaga täidetud SUSHIT! Lugu algas sellega, et guugeldasime Evaga hiina restorane ja siis leidsin ühes jaapani toidu osakonna, kus oli sushi. All of the cravings began then ja kuna Eva ei ole suur sushisõber, siis läksin kohe Lucía käest küsima, et kas talle meeldib. Vastus oli väga entusiastlik "Jaaa, sushiiii, gimmmmeeee" ja nii me leppisimegi reede õhtuks kohtingu kokku. Ja issake, KUI hea see oli. Väga basic sushi, oligi, et nori, riis, kala. Ei mingeid hiiglaslikke "sushi sees on toorjuust, kurk, avokaado, kala ja porgand ja peal on kalamari", aga tollel hetkel see oligi täiesti piisav.
Meid oli kolm, tellisime kolme erinevat sorti (lõhe ja kaks veel mingite kaladega, mida ma ei suuda nimetada, menüü oli loomulikult hispaania keeles) ja siis resto poolt saime lisaks neljanda maki-set'i avokaadoga! Ja siis ilmnes, et kolmandale neiule, kes tuli esimest korda katsetama, ei maitse nori (see vetikas, mille sisse kõik mässitud on), nii et ta otsustas hoopis kevadrullide kasuks = moar sushi for me! Wasabi oli tugev, ingver väga hea ning kala sulas suus. Ahh, kuidas ma seda igatsenud olin. Sain jagada kõiki oma teadmisi, tundub, et Küpros ikka jättis mingid jäljed mu püsivasse mällu, oskasin isegi hispaania keeles asju selgitada veidike, tüdrukud olid üllatunud, meeldivalt, ma loodan. Pugisime seal rõõmsalt ja rääkisime maailma asju selgeks, väga lõõgastav. Loodetavasti saab korrata seda käiku veel. Või isegi sushit koju tellida, sest see on odavam kui Eestis ja ma peaks nautima aega, kuni mul veel on veidike raha, et süüa, hah :D
Üks lahe asi veel, kui sushikohas arve küsisime, siis saime resto poolt ka nätsu ja tasuta veel pitsi mingit  karamellimaitselist alkoholijooki. Üllatavalt maitsev ja kange, üldiselt väga positiivne käik. Neidudega jätsin küll kiiresti hüvasti, sest neil on päriselt sess, kus nad paaniliselt õpivad - kuigi ilmselt pigem on rohkem feissis ja kiruvad, et õppida on vaja, teame küll, kuidas asi käib - ning minul ei ole enne veebruari midagi.
Nii. Toidust räägitud .. Sellel nädalal tegin ka suulise ettekande ühes oma loengus, läks väga hästi, peamiselt seetõttu, et ma olen oma inglise keele oskuses nii pagana kindel, et see on juba overconfidence varsti.

Aga samas mul on hästi pisut põhjust ka selleks kindluseks, lisan siia kolm sellenädalast tsitaati ettekannetest ja õppejõududelt, mis mind muigama ajasid.
1) "and then Mrs. Warren and her daughter had an intercourse" (mõeldud oli vestlust, kohe meenus see nali)
2) "then Vivie (she) and Frank discovered that they were brothers" (hisp.k. "hermanos" = "siblings")
3) "during that time homosexuality was frowned upon and he also was afraid to come out of the wardrobe" (Sest homoseksuaalid peidavad end vabal ajal Narnias, eksole)
Sellised jutud siis seekord, praegu tundub, et Granadasse hakkab maailmalõpp saabuma - sajab vihma ja rahet vaheldumisi ja tuul viib juuksed peast, kuid kui läheb paremini, siis varsti juba kuulete minust jälle :)

P.S. No ausalt, ma ei vaevu varsti enam piltidega, Blogger ei lase neid üldse sättida nii, nagu ma tahan.

Streigist

"Ära lase oma tulevikku röövida/üldstreik/keegi ei ole koolis ega kodus"

Olen küll maininud seda varem ka, aga Hispaanias olles EI SAA kõikvõimalikest streikidest üle ega ümber. Kui jaanuaris kool algas, küsisin isegi naljatades Lucíalt, et kas mingit streiki polegi enam, sest terve eelmise poolaasta täitsid ülikooli hiiglaslikud plakatid, kus nõutakse tasuta/taskukohast kõrgharidust. Täiesti mõistlik nõudmine iseenesest, ma jagan nende seisukohta, aga see on juba hoopis teine teema. Kui kool septembris algas, jäid isegi mingid loengud ära, sest nad ei olnud suutnud välja selgitada, kas neid üldse antakse sellel aastal või mitte - süsteem!
Vahepealse nelja [neli kuud, ulme] kuu jooksul on olnud igal kuul vähemalt üks suurem või väiksem streik, kus üliõpilased ei lähe loengusse, vaid idees peaksid tänavatel kogunema ja võitlema (mina nt olen kasutanud need päevad magamiseks, sest ma olen laisk ja minusse Hispaania kõrghariduse reform otseselt ei puutu ka). Niisiis mu üllatus jaanuaris plakativabat ülikooli nähes oli mõistetav, eksole. Lucía veel muheles ja ütles, et oota veidi, praegu on jõuluaeg veel. Ja puiaka, järgmisel päeval olidki suured plakatid, et "koguneme ikka edasi ja võitleme!"
Üldiseid streike pooldatakse koolis ka, minu jaoks sügisel oli väga kummaline hetk, kui nägin keset koridori suurt lauda, millel olid väga silmapaistvad plakatid/linad sirbi ja vasara kombinatsiooniga. Kestis see küll vaid sekundi, kuni mulle meenus, et see pole Eesti ja siin kommuniste ei vaadata sama pilguga, kuid midagi pole teha, esimene mõte oli ikka negatiivne.

Aga tegelt tahtsin öelda, et prügivedajad streigivad ja pilt on meie maja juures olevatest prügikastidest. Pildi ise tegin oma hommikujooksu tehes - yes, kids, Kristel saab jälle joosta! Tundub, et see on mu parim variant, et hommikul vähegi normaalsel ajal ärgata ja naudin seda olukorda väga, kus väljas on hommikuti minu jooksmiseks täpselt sobiv temperatuur, umbes 5 plusskraadi ringis, päike siramas ja inimesed naeratamas. Üldiselt inimesi ei tundu väga morjendavat need prügihunnikud, sest varem või hiljem saab streik ju läbi ja küll siis kõik ära koristatakse, aega ju on. Kuuldavasti on variant ka see, et paned oma prügi põlema ja siis tuletõrje peaks mingitmoodi ka äravedamise korraldama. Ootan huviga ilmselgelt.
Hispaania - kui on kannatust, kellel ikka süsteemi vaja on!