quiero comerte muy poquito a poco

Jaanuari algus.

Kui paremini ei teaks, siis võiks arvata, et me Evaga oleme siin Õed Alkohoolikud, nimelt oleme me läbi käinud KÕIK Granadas asuvad erinevad poeketid, et leida kuskilt kasvõi üks purgike siidrit. Meie retked ei ole õnnestunud ning ma vannun, et varsti hakkan Möku vaadisiidrist juba märgasid unenägusid nägema. Heidame juba omavahel nalja, et kui veebruaris oma kodinatega Tartus maandume, teeme esimesena ühe linnatiiru ja võtame esimesed siidrid ning siis lahkneme oma kodude poole.
Ja siinkohal teen ka muu listi, mille järele maitsemeeled õhkavad: numero uno on üllatavalt kohupiim ja kõik selle saadused (kohukesed, kohupiimakreem, kohupiimakorbid, kohupiimakoogid, youknow), siis segapudruna tulevad: eelnimetatud siider, sült, heeringas, kodutehtud pasteet, mustikad (okei, siin on ka mustikaid, aga need on liiga kallid, et ma raatsiksin neid osta), keefir, pelmeenid, seljanka, isegi hernesuppi tahaks süüa. Ja tatrapuder, oh, kuidas ma tatart igatsen, need läätsed siin pole ikka üldse sama asi, mitte et nad seda teeskleks muidugi.

Peal arbuus, all vahukommid!

Ma oleks pidanud hoiatama, et sellest blogist saab toidust rääkimise koht, aga samas - inimesed, te teate, et mulle meeldib süüa teha ja tarbida, this is what you get, jutud toidust, kuni väljas on liiga külm, et seiklusi tekitada.
Siiski!
Reede hommikul saabub meile külla kursaõde Mirjam, kes Barcelonas oma vahetusaastat veedab, siis teeme jälle pilte ja kondame külma trotsides mööda Granadat ringi.

Seniks, hasta pronto (mu kirjutamistuhin on tagasi, sest blogi on NII hea vabandus asjade edasilükkamiseks, kheheh).

Ja eile sadas meil lund! LUND! Spain, this is not what I signed up for. Brh, meie ühise külma tasakaalustamiseks üks taaskordne Kanaaride pilt, kus oli soe. Anne-Merje-Henri, ma kadestan teie elu.
Tulevased erasmuslased - minge Las Palmasele, elu on suts kallim küll, aga kes ikka süüa vajab, kui saab rannas elada!

I can go to the end of the world
and still be your girl