Mis talv?

Rand! 25. detsembril!

Terve nädala oleme nüüd Kanaaridel veetnud, aga tunne on selline, nagu oleks alles paar päeva tagasi jõudnud - heas seltskonnas aeg tõesti lendab kaugelt liiiga kiiresti. Aga nädal on veel jäänud, kõik on ilus, kõike jõuab!
Suurema osa ajast oleme veetnud Anne-Merje-Henri kollases ja suures ja kenas korteris, kus vaid üks uks käib korralikult, laed on kõverad ning põrandad kaldus; ausalt, nagu minu ehitatud maja oleks. Elu on täiesti puhkuseline, veedame kvaliteetaega, mängime kaarte, vaatame filme, veinitame, kokteilitame, elu nagu muiste, eksole :)

Köieronimine viis pluss, nagu alati!

Siiani tunnen end veidi pahasti, et oma väljaväänatud jalaga ei suuda tõesti kõikjale kõndida ja pikemat aega asjalik olla, kuigi iga päevaga oleme natukene pikemaks oma jalutusi teinud. Ühe päeva andsin ka täielikku puhkust, kus pikimad kõndimised olid tualetti ja ka laua äärde Anne tehtud suurepäraseid pannkooke sööma! Selle aasta esimene kord pannkooke süüa ja praegu ka mõtlen, et võiks isegi veel, kuigi suur pannkoogi-sõber pole ma kunagi olnud.
Pärast rahupäeva käisime esimest korda ka siinses rannas (Las Canteras), mis oli tõesti väga väga ilus ning kallas oli hea pehme liiv, mitte pisikesed kivid nagu meil Salobrenas oli.Saan ka nüüd öelda, et olen oma jalgu ookeani kastnud, veidi harrastasin ka uppumist, sest väljaväänatud jalaga eriti ujumist harrastada ei saa, pigem lasin end niisama vees loksuda ja mõtlesin, et wth - detsember, rand, ookean, päikesepaiste. Ja surfavad/parvetavad jõuluvanad!
Seni veel mõtlesin, et olen vahepeal päris jumekaks saanud, aga ilmselgelt kohalikud minuga selles osas ei nõustu: jalutasime rannast tagasi bussijaama, kui meist möödus ratta seljas üks keskealine onkel, kes hüüdis mulle otsa vaadates: "Why you so white, you must be more brown!" Säh sulle siis päevitust.

Parvetavad jõuluvanad

Ehtne jõulutaldrik ju

Vahepeal olid meil ka täiesti suurepärased jõulud, väga eestlaslikud, eriti toidu osas: tegime ise hapukapsast, mis tuli nii hea, et kõik lubasid hakatagi kodus ise väikestes kogustes kapsast tegema - sest see oli tõesti nii lihtne. Ja ükski pöidlasuurune prussakas ei kukkunud meie kapsapotti, mis on alati tervitatav ja tore nähtus. Lisaks kapsale tegime ise kartulisalatit ja avastasime, et pered on ikka erinevad - kes polnud kunagi kuulnud porgandist kartulisalatis, kes sibulast, kes hernestest. Lõpuks tegime kõik kompromisse ja kuhjasime salatisse kõike eelnimetatut, sest rohkem on uhkem! Eelnevalt olid Sigrid ja Oskar toonud endaga kaasa kohvritäie Eestit: tume leib, suur hunnik verivorste, marineeritud seeni ja kõrvitsat: no mida hing veel ihaldab! Võib öelda, et jõuluõhtul sõime kõik kõhud korralikult täis ja ei  suutnud pärast mitu tundi liigutada. Ja kui suutsime juba veidike, siis sõime seda kooki , mis oli minu uus katse želatiini käppa saada - tarduski ära ja kõik kiitsid ja järgmiseks päevaks oli otsas, ah, ühe võtaks küll veel, isegi praegu.
Kingituste osas leppisime kokku, et teemegi koos süüa ja joome vahuveini ja oleme muhedad, aga Merje ja Henri üllatasid meid kolme siiski - igaüks meist sai käeketi, millel on Kanaaride kaitsesümbol peal, mis peaks meid nüüd kurja eest hoidma, loodame siis :)
Eilne linnaskäik oli meil siiani kõige pikem, käisime nimelt vanalinna uudistamas. Kui muu Hispaaniaga võrreldes on Las Palmas üsna uus (asutatud 1478) ja täis pigem kõrgeid värvilisi korrusmaju ja kummalist moodsat arhitektuuri, siis vanalinn on tõesti ilus ja värvilisi maju täis, neil on ka täpselt üks suur katedraal, Santa Ana. Saime värve imetleda ning ka oma kohustuslikud suveniirishoppingud ära teha, mu magneteid täitsa juba on, kodune külmkapp saab näha ilmselt.

Luiged olid ka pargis meiega

Pärast kõndimist mõtlesime, et uuu, lähme teeme ühe churros con chocolate ringi, astume siis sisse ühte majja, kus on suur silt -CHURRERIA. Istume maha, tädike tervitab rõõmsalt ja kobib leti taha, et teenindada... Ja siis ütleb, et sorry, lapsed, enne kella viit me tegelt churrosid ei paku. Ja siis lisas, et oodake siis veidikene, see on ju ainult üks hetk. See üks hetk oli 50 minutit. Noh, ei, aitäh. Peame vist uue koha otsima, sest meie siinsed eestlased on Hispaania maitseelamustest päris edukalt kõrvale hoidnud, peame nad midagigi proovima sundima.
Las Palmas ise on suur, värviline ja üsna lärmakas - nt jõulud möödusid meil väga valjult paugutajatega mängivate laste kära saatel; ei teagi, kuidas magada saime, kui meie kella kahe paiku voodisse sättisime, siis tänavad olid alles paugutavaid lapsi täis, nagu kerge kodusõda toimuks väljas.

Nüüd lasen teid küll muude toimetuste juurde, paar pildikest ka lisaks; loodetavasti on teil sama tore talvepuhkus nagu minul :)

Palmisaarelt

Naeratav rumm!

Kasutan hetke, et kiirelt meie suurepärasest palmisaare-ajast rääkida. Ilm on soe, päikest saab võtta ja on võetud, kohale jõudsime suuremate sekeldusteta ning siin bussijaamas oli meid juba Anne ootamas! :)
Aega oleme seni asjalikult veetnud - veinid, ekslemised, käisin korra ka Anne loengut kuulamas, laulsime seal jõululaulu ja olime muidu lahedad. Õhtupoolikul käisime veel poodlemas ja nende maa-alust kaubanduskeskust imetlemas, veetsime seal ilusad kolm tunnikest.

Vaade meie katuselt

Esimesel korralikul õhtul meil oli täiesti ideaalne õhtupoolik - jõime kultuurselt veini, mängisime kaarte ja ühel hetkel otsustasime jõulude jaoks kapsa hapnema panna. Tõdesime, et kolm naist on kapsa riivimiseks täpselt paras number. Praegu tundub, et kapsas hapneb päris edukalt, loodetavasti saame jõululauale ka mulgikapsast panna, sest verivorstid on juba teema :)

Viiekesi!

Eilsel õhtul mõtlesime, et maailmalõpp, tuleb ikka fiestat teha. Päeval võtsime päikest ja tegime süüa ja olime muidu laisad ja lahedad, ning õhtut alustasime rummikokteilide ja kaardimängudega. Kaartide mängimine on meil siin üldse teemas, tuletame vanu aegu meelde ja avastame uusi mänge, eile näiteks otsustasime vana hea Eesli kasuks. Oli lõbus ja väga emotsionaalne, nagu see mäng alati.

Enne õnnetustejada :D

Õhtu jooksul suutsin ma endale noaga sõrme lõigata, veri lahmas, veri voolas - nagu alati, eksole :D Tagantjärele tarkus ütleb, et ehk oleks pidanud tollest hetkest õppima ja veidi rahulikumalt võtma, aga ei. Läksime ikka linna, ekslesime seal pisut, sest meie Evaga oleme siiski võõras linnas ja Anne oli millegipärast lihtsalt segaduses. Kui lõpuks oma tahetud klubi üles leidsime, jäi õhtu siiski lühikeseks- nimelt astusin tualetist välja ja mõtlesin, et rajan teed tantsuplatsi poole ... ja järgmisel hetkel leidsin end põlvili maast, valust kägaras, sest olin põranda ebatasasust märkamata oma hüppeliigese kuidagi valesti väänanud. Mõtlesin, et noh, on ka varem juhtunud, küll läheb üle, aga seekord ei läinud, tulime siis koju ning täna olen oma paistes ja sinisel jalal külma peal hoidnud, nüüd on ka uhiuue elastiksidemega kinni seotud, loodetavasti läheb paremaks, sest saar on ju avastamata veel ja ma ei tahaks oma nädalaid siin diivanil veeta.
 
Aga vähemalt oli õhtu enne tore ning ma olen siiski heades kätes, loodame, et läheb hästi. Nautige pilte seniks, kiisupai!

You'll find us chasing the sun

Kiire postitus, et enne reisile minekut aega surnuks lüüa. Tänane öö oli põhimõtteliselt olematu, enamuse sellest veetsin ma une ja ärkveloleku piiril või lihtsalt lage vahtides. Paar viimast ööd pole juba maganud, eks ole näha, millal see avalduma hakkab.

Hommikul käisime kiirelt meie rahvusvahelises kontoris, et kätte saada tõendid selle kohta, et International Week'il asjalikud olime (sellest kirjutasin siin). Peale värvilise paberi sain veel hiiglasliku särgi ning kaks piletit Granada teadusparki, selle viimase üle oli eriti hea meel, sest ma olen tahtnud sinna juba tükimat aega minna :) Vahepeal tuleb meie laiskus ikka kasuks ka, nüüd saab tasuta minna ja sõbra ka kaasa võtta!
Asjad on pakitud, ise olen hinges valmis, natukene on ärevust ka sees, sest Hispaania on jätkuvalt khuul - esmalt sõidame Granadast Sevillasse, mis on 3 tundi bussis loksumist. Loomulikult on Sevillas kaks bussijaama ning see, kuhu meie läheme (uuem ja suurem neist kahest) ei oma lennujaamaga otseühendust. Ilmselgelt. Meil on küll kaardid ja kõik ja aega *peaks* jaguma kõige jaoks, tuleb lihtsalt loota. Noh, kui läheb väga kitsaks ajaliselt, siis on variant alati ka takso võtta, kuid loodetavasti saame ikka hakkama, vaprad neiud nagu me oleme.
Ennetavalt soovin kõigile ilusat talvepuhkust, hoidke ennast soojas. Järgnevad paar nädalat võib siis veidi vaiksem siin olla, aga telefonid on alati olemas; seniks adjöö :)

talking loud, not saying much

Kuna järgnevad kaks-kolm nädalat on Kanaarid ja olukord, kus viis inimest jagavad ühte pisikest arvutit, siis blogi ei ole ilmselt prioriteet, valmistuge vaikuseks, seni pajatan väga igavaid jutte toidust! 

Karamellsiirupis krevetid

Ma eeldan, et see on kasulik mitmel põhjusel - Andra vähemalt palus, et igapäevategemisi ka pildistaks, minu jaoks see on muidugi ikka üsna kummaline, sest endale süüa olen juba aastaid teinud, ei ole päris nii, et "uuu, ma keetsin Hispaanias makarone esimest korda" vm. Meh. 

Ja teiseks arvab Ragne vist, et ma elangi siin ainult küpsistest ja šokolaadist... mis ei ole muidugi märgist väga mööda, kheh. Aga ei, in all seriousness, tegelikult me teeme Evaga päris palju süüa. Ausalt. Tööjaotus on meil täiesti brilliant, sest mina vihkan kartulite koorimist, aga tema mitte. Ma ei ole kartuliarmastaja nagunii kunagi väga olnud, nii et aegadel, mil ma olen ainult endale süüa teinud, sõin ma kartuleid vast korra paari kuu jooksul, kui vanemate juures käisin :D 

Evale aga kartulid väga meeldivad, nii et oleme kompromisse teinud, mina olen seni õnnelik, kuni midagi koorima ei pea. 

Hispaaniasse tulles oli meil lootus, et kala ja mereannid on hästi odavad - ei, meil ei ole eriti. Vähemalt lõhe on kallis, kuigi seda me oleme ikka tarbinud, sest, kamoon, lõhe hommikuse võiku peal, nomnomnom. Kala oleme paar korda teinud, ühe korra ahjus, isegi ei tea, mis kala see oli, aga kahe euro eest sai päris korraliku tüki, jei. Kahel korral oleme teinud ka hiidkrevette, esimesel korral lihtsalt katsetusena, et mis täpselt tegema peab nendega, väga maitsvad tulid. 

Spinatipirukaaaaaas

Viimasel korral tegime ühe tõsisema retsepti põhjal krevette karamellisiirupis (link), kuigi meie sellise vahekorraga asjast küll mingit siirupit ei saanud, pigem ikka suhkruvee. Järgmisel korral oleme ilmselgelt targemad ja teame, et kui juba siirupit, siis suhkruga ei tasu koonerdada. Minule selle toiduga seoses meenus, kuidas lapsepõlves sai nt lusika sees suhkrut karamellistatud ja siis seda söödud, magustoit missugune, eksole :D 

Väga eestlaslikud kotletid!

Värsket kraami sööme ka teadlikult, kurgid-tomatid on meie külmkapis alati esindatud ning ilma värske salatita tavaliselt söögikord ei möödu. Minu jaoks uus asi on siin avokaadode söömine, enne ma lihtsalt talusin neid, aga ise ei ostnud; aga siin sööme ikka kilode kaupa avokaadosid, sest nad on praegu isegi kilohinnaga alla kahe euro, jippii! Tervislik elu! Juurviljadest hiljuti proovisime ka baklažaani valmistamise ära, ei olnud väga raske isegi, aga maitse oli ka selline .. meh. Toit ise oli muidu ideaalne (link), kuigi karripastat ma siit ei suutnud tuvastada, baw. Puuvilju on meil ka ikka mitut sorti kodus ning hommikupudru juurde kuulus granaatõun mitu nädalat nagu aamen kirikusse. 

Kuskuss .. ja asjad

Küpsetanud me väga ei ole, kaks korda õunakooki, samamoodi improviseeritud taignast ning ühel korral tegime spinati-peekonipirukat - viis küll keele alla, pole midagi öelda. Retsepti (link) veidike küll muutsime, lisasime topeltkoguse peekonit ning spinat oli ikka värske, mitte külmutatud, meie siin külmutatud asjadega ei jama.  

Loomulikult on ka meil täiesti laiske päevi, kus teeme lihtsalt omletti ja salatit, aga enamasti ikka võtame end kokku ja teeme korralikku toitu. Lihaga siis, sest liha peab saama :) 

Novot, loodan, et ajasin kellelgi kõhu tühjaks, minge ja sööge liha minu eest, ma joon oma kohvitassi lõpuni ja sätin loengusse! Kallidpaid :)

we had school ties, skies and the hilltops

Sain kommentaariumis valitsevast vaikusest aru ning kolin oma imalusega tumblr-isse tagasi, heh. Täna päike jälle sirab nii päristaevas kui ka minu enda taevas, järgneb selle nädala lugulaul:
Leidsin täna raamatukokku kämpima minnes postkastist enda nimega ümbrikukese, juhhei. Aitäh-aitäh sulle, mu vikerkaarevärviline Anne! Vähem kui nädal ja juba kohtume, jeeei.

Kanaaridest rääkides, isegi mu õppejõud on kadedad, et sinna lähen, üks isegi hüüatas, et "you should have snow for winter!", aga mu vastus, et Eestis on talv muidu ka kuus kuud aastast, tegi inimesed üsna härdaks ja me kõik nõustusime, et kui kellelgi sooja puhkust vaja on, siis olen see mina oma jääkaru tavaeluga.
Ning teine "loengus juhtus" lugu, mille oma feissist kopeerin: Õhtune loeng.
Jutuks tuleb üks Almodóvari film ning õppejõud räägib ".. and next door to that miserable married couple lived Cristal *teeb mulle otsa vaadates pausi* .. the prostitute". Ei teagi, mis kamm seal oli, aga terve klass muigas, mina ka loomulikult.. kuigi ei teagi, kas nali oli sügavam või niisama juhuslik.

Pärast loengut jagas see õppejõud veel küpsiseid ka, ütles, et jõulukomme siin, I did not mind, see oli ideaalne võiküpsis, seesamiseemnetega ja pulberja koostisega, ideaalne soolase&magusa vahepealne maitse, nomnomnom. 

Vahemärge - ma olen siin hakanud ULMELISELT palju magusat sööma, see isu ei lähe lihtsalt üle, ei mäleta, et Eestis asi nii hull oleks olnud. Loodetavasti ikka riietesse mahun ka edaspidi, heh :D

Ja selle nädala võitjalugu: mäletate seda sõbrantsi, keda paar postitust tagasi mainisin, et käisime koos tiramisut söömas ja lobisesime maad-ilmad kokku? Igatahes, viisin talle tollel õhtul Kalevi šokolaadi, sest Türgis väga head šokolaadi ei tehta. Tollel õhtul kiitsin ka tema kõrvarõngaid, mis olid hästi armsad. Ja siis ta tegi mulle samasugused! Nagu. I have no words, see tüdruk on nii nunnu lihtsalt! :)

Novot, selline storytime täna, lähen ja otsin vist taaskord oma kommivarud üles, ma ei üritagi enam sellega võidelda, ma muutun lihtsalt pahuraks, kui piisavalt magusat ei saa. 

got love far from home through winter and summer

no matter how hard the road or the distance I cover 

Kui teised ütlevad paremini

aka luulenurk.
Kõik ei saagi kogu aeg Hispaania olla (pluss A-täht hakkas täna streikima, päris keeruline on kirjutada)

I will remember the kisses 
our lips raw with love 
and how you gave me 
everything you had 
and how I 
offered you what was left of 
me, 
and I will remember your small room 
the feel of you 
the light in the window 
your records 
your books 
our morning coffee 
our noons our nights 
our bodies spilled together 
sleeping 

the tiny flowing currents 
immediate and forever 
your leg my leg 
your arm my arm 
your smile and the warmth 
of you 
who made me laugh 
again. 
C. Bukowski.

P.S. On täiesti võimalik, et sellest saab mingil hetkel ainult pilte täis blogi, sest loomevabadus! 

Viimasel ajal on pisut-pisut nukram nii mitmetel põhjustel. Aga täna on uus nädal, lähen naudin päikest, sest päikest on; lisaks luban uut jäätist proovida, perele paki kokku panna ning välja mõelda, kuidas ma oma pisikesse kotti kolme nädala elu mahutan, et Kanaaridele minna, khehheh. 

Hasta luego, sõbrad.

que no pare la fiesta

See on nüüd postitus, kus ma valan välja kõik oma suure põlguse ja ahastuse, mis peaaegu iga klubiskäiguga kaasneb, see pole ilmselt eriti naljakas lugeda, aga üritan seda veidi kergemas võtmes teha. Nagu teada, käime tavaliselt korra nädalas ikka klubis, sest Granadas on enda lõbustamise võimalused üsna limiteeritud. Igatahes, järgneb minu klubipiibel noormeestele, kes ei taha ehk tunduda sama jälgid, kui neil välja kukub.

7 NÕUANNET KLUBILISTELE, KES ÜRITAVAD HISPAANIAS MIND VOODISSE SAADA:
(veidike nagu Naine24 pealkiri, kas pole. Ainult väga spetsiifiline, sest mingi naiskonna eest ma küll rääkida ei julge, kes teab, äkki neile meeldivad järgnevad asjad)

1. Kuigi mul on kleit seljas, ei tähenda see, et mu jalad oleksid avatud kõigile soovijatele.
2. See, kui sa oled mu pooltuttav ja ostad mulle omal algatusel joogi, ei anna sulle õigust üritada oma keelt minu mandlitega tutvustada, järgnev minupoolne vägivald on sinu enda tegu.
3. Selja tagant kaela peale puhumine EI ole aktsepteeritav lähenemine.. ega üldse päris tervislik. Kellegi puhul.
4. Sama kehtib ükskõik millise kehalise kontakti puhul: kuigi võib jääda mulje, et ma olen mingit sorti blond eksootiline olend - ma ei ole kassipoeg, keda võib paitada ja käperdada. EI.
5. Kui sa arvad, et ühes kohas seismine ja üksisilmi inimeste jõllitamine on ligikutsuv ja jätab sinust mulje kui sõbralikust ja khuulist vennast - sa eksid.
6. "Ei" tähendus ei muutu ka pärast mitmendat komplimenti ega küsimist, mis mu nimi on ja kas ma tahan sinuga kuhugi vaiksemasse kohta minna.
7. KUI ma tahaksin sinuga klubis kähkukat proovida, siis sa *saaksid* sellest aru. Ma oskan küll kasutada asju, mis mulle antud on. Ma lihtsalt valin selle mittetegemise.

Aitäh tähelepanu eest, veidike sain jälle välja elada end.
Ja pilt on täpselt sellisena valitud, et siinsetel meestel on sama palju varianti minuga midagi tekitada kui neil surnud kaheksajalgadel.

P.S. Ma ei ürita selle postitusega väita, et ma olen Hispaania popim neiu, kindlasti mitte, lihtsalt .. siin on ikka väga lihtne seiklusi tekitada ja ma eelistaksin seda, et nad ei tahaks neid minuga tekitada.

Jõuluootus

Väike valik turumagususest

Pealkiri on ilmselt pisut eksitav, vabandan selle eest ette - tegelikult jõule ma ei oota, päris mitu aastat pole juba oodanud ega suurema rõõmuga neid tähistanud. Sellel aastal on asi muidugi eriti kummaline, sest Granadas ei tundu talvest ikka lõhnagi olevat, päike sirab ja puud on kollased ning apelsinid hakkavad puude otsas alles õiget oranži tooni võtma. Ei ole üldse tunnet, et kuskil on talv ja hanged ja et TEGELIKULT on juba detsember käes, mis tähendab, et üle poole mu Hispaania-ajast on *juba* otsas. Uskumatu. 

Sellel aastal läheme jõule veel soojemasse kohta tähistama, nagu ma juba kõigile kilganud olen, iga päev kiikan ka seda päevalugejat, et mitu päeva nüüd veel ongi, kuni saab palmi all sõpru kallistada ja tühjade-täis juttudega öid ja päevi veeta. Varsti, väga väga varsti!

Add caption

Aga teistel inimestel elu muidugi seisma ei jää lihtsalt seetõttu, et minul jõulutunnet ei ole - Granadas on juba mitmendat nädalat peatänav jõulutuledes ning ühel meie miljonist+n plazast on ka metallist särav jõulupuu püsti. Ausalt öeldes ma ootasin midagi veidi hullemat isegi, sest ikkagi katoliikliku taustaga riik, võiks arvata, et Jeesuse nihutatud sünd on siin hiiglaslik ja mitmekuist tähistamist vääriv püha. Kuid taaskord Hispaania ei tõestanud mu eelarvamusi tõeks, jõulukaunistused ilmusid suuremas koguses alles esimeseks advendiks, mis sellel aastal ei olnudki novembris, juhhei. Poodidesse ilmusid kullad-karrad, plastikust kuused, jõulumaiustused etc. Üks erinev asi on see, et mul ei ole sellel aastal advendikalendrit, eelneval kahel aastal olen selle Martinilt saanud, aga seekord ma sain aru, et kui endale selle soetaksin, oleks kõik šokolaad umbes neljandaks detsembriks otsas, heh. Eelmise aasta mälestus ei ole ka muidugi eriti julgustav, kui ma umbes poole kuu peal leidsin oma šokolaadilamba seest juuksekarva. Pika ja sissesulatatud juuksekarva, võeh. Pärast seda lendas muidugi terve ülejäänud kalender ka prügikasti, ei hakanud rohkem oma õnnega mängima, kes teab, mis seal veel leiduda võis :D 

Üks asi, mis on siin veidi suuremaplaanilisem kui Eestis, on endast halvemal järjel olevate inimeste aitamine: novembri lõpust pandi nt ülikooli suured korjanduskastid püsti, et saaks tuua inimestele toitu, veidi agressiivsemalt võeti käsile toidupoed, kus Toidupanga vabatahtlikud lähenevad ostjatele ning jagavad neile kilekotte, et nad saaksid kodututele/õnnetutele toitu osta. Ma ei ole isegi päris kindel, kuidas ma sellesse suhtun, loomulikult heategevuse vastu pole mul midagi, aga mulle meeldib seda teha ikkagi heast südamest või vähemalt enda algatusel, mitte et mulle surutakse peale "kõik teised ostavad neile leiba/saiakesi/mahla, kuidas sina nüüd kehvem inimene oled, raudselt lööd jalaga kutsikaid ka, sa südametu tüdruk!" Ehk lihtsalt asi selles, et olen siiski veidi teisest kultuuriruumist ja agressiivne marketing mulle üldiselt ei meeldi. 

Turuplats

Heategevusega seoses on meil ka siin ülikooli erinevates teaduskondades käinud doonoribussid: lüüakse keset maja oma voodid püsti ja inimesed annetavad verd. Endalgi oli päris suur kiusatus, kuid terve mõistus ütles, et kui ma annan Hispaanias verd, siis on üsna tõenäoline, et Eestis mind tükimat aega ei taheta enam doonoriks, niigi minu reisimistega olen alati üsna piiri peal, kuigi viimaste andmete järgi Hispaania ei tohiks mingi malaaria- ega muu ohuga olla, nii et ei pea poolt aastat Eestis ootama. Aga siit minu jõuluaegne (ja igal muul ajal ka) üleskutse - minge ja annetage verd, aasta lõpud on alati väga rasked ning te võite tõesti kellegi elu päästa sellega. Pluss tasuta šokolaad/pasta/õli/tass, kellel siis neid vaja pole, pealekauba saate rõõmu, et olete puhtast südamest head teinud! 

Charming ladies!

Nii, ilmselt läheb see postitus veel pikemaks, sest ma alustasin sellega, et rääkida, kuidas me Evaga neljapäeval siinset jõuluturgu väisasime. Neljapäev on meil ikka vaba päev, aga seekord oli ka ülejäänud Hispaanial vaba, sest tähistati põhiseduse vastuvõtmise aastapäeva. See loomulikult tähendas, et kõik oli suletud ning meil oli väga igav, niisiis otsustasime minna ja natuke jõulutunnet otsida. Turg ise oli ühele väljakule üles seatud, umbes paarkümmend erinevat putkat, mis keskendusid peamiselt maiustustele. Sinna pooltühja kõhuga minna oli täiesti õudne, sest mina isiklikult tahtsin igast putkast midagi maiustamiseks osta, sest kõik nägi lihtsalt niivõrd hea välja. Kujutage ette kõikvõimalikke saiakesi, koogikesi, küpsiseid, käsitööna tehtud erinevaid šokolaade, kummikomme, marmelaade, šokolaadi kastetud puuvilju . . . nimekiri läheks aina edasi ja edasi. Kiirelt mainin ka, et šokolaadi kastetud banaanid näevad väga dildode moodi välja, me olime kaugelt vaadates veendunud, et me oleme mingisse turu ainsasse kinky'sse osakonda sattunud, hehe (mis mõttes, see silmis? :D)

eating while fondling moonbeams

Müüjad olid ka oma kaubaga lahked ja degusteeritud sai ühte ja teist, kõige funky'm oli minu jaoks rohelisest paprikast tehtud moos, mis maitseb täpselt, nagu kõlab - nagu keegi oleks paprika suhkrusse pannud, ilmselt on see siis pigem chutney kui päris moos, aga oli väga huvitav. Soolaseid asju pakuti ka, juustud, vorstid, isegi head pekist liha sai maitsta (siin on liha väga taine üldiselt), peale selle oli olemas ka väike käsitöönurk, kus sai osta kõikvõimalikke nipsasjakesi ja kujukesi, kõige populaarsem kutt oli loomulikult Jeesus ise, keda oli siis igas vanuses ja poosis kujutatud. Turu juures avastasime ka suure suveniiripoe, kust ostsime postkaarte, sest minu pere on päris arvukas ja ilmselt oleksid kõik haavunud, kui kaarti ei saaks. Ka seal olid magnetite ja pitside vahel nt õlgedest tehtud liikuva peaga põhjapõder ning erinevaid kujukesi inglitest jm asjadest. Olime muidu turul täiega vaprad ja ei ostnud igast letist kõike, aga proovisime tumedasse šokolaadi kastetud apelsinilõike ning piimašokolaadis banaanitükke, ei oskagi öelda, kumb parem oli, väga väga hea maitsega olid mõlemad, nomnomnom.

?

Linn ise oli ka ilma lumeta imeilus, kui rahulikult mööda jõulutuledega täidetud tänavaid koju jalutasime, rahulik ja vaikne, isegi veidi tuli pühade meeleolu. Mul on seda muidu ka tulnud, nt esimesel advendil, kui panin oma mee+küpsised lõhnaküünla põlema ja nosisin vaikselt mandariine. Kui sellest oleks keegi maali teinud, oleks selle nimi olnud "ajutine idüll". Õhtu lõpetasin ühe siitleitud sõbrantsiga kohvi juues, lobisedes ja tiramisud süües, oli väga tore :)

Ja kiirelt mainin, et eile käisime peol, enne seda vaatasime "Twilighti", sest Eva ei mäleta, et seda kunagi näinud oleks .. nüüd ta muidugi ka ei mäleta, sest me vaatasime filmi koos selle joomismänguga. Me olime juba esimese poole tunni jooksul pääääris tipsy'd ja pärast seda laskusime juba hoopis muudesse teemadesse, kuid jagan kiirelt Eva kõige toredamat tsitaati filmi vaadates "Ta [Bella] ütles seda täpselt nii, nagu ta isa oleks teda vihmas vägistanud ja seetõttu ta ei talu enam midagi, mis on märg ja/või külm". 

Also, see kõrvalolev kujuke .. see pole ju ainult mina, vaid see näeb tõesti kergelt "võta mind selle tammetõru peal" välja, eksju? Eksju?

Poed ja muu

Sest jäätis!

Eva küll on poodiddest juba kirjutanud, aga mainiks omalt poolt ka, et Hispaanias on VÄGA raske oma nädalasest eelarvest kinni pidada, sest kõik riided-kingad-aksessuaarid on niiiiiiii ilusad. Õnneks olen siiani suutnud küll veel mõistuse piires püsida, sest peale raha kammitseb mind ka see, et tagasi lennates on mul siiski limiteeritud pagas ning tervet kohvrit ei tahaks ainult kingadega ka täita. Igatahes, suuremal või väiksemalt poetiirul käime peaaegu igal nädalal, kas või selleks, et silma peal hoida, kus mida pakutakse etc. Suuremad allahindlused peaksid siin tulema (nagu Eestiski) jaanuarist, nii et siis läheb ilmselt küll veidike käest ära, küll siis näete :D
Poodidest on siin tavapärased H&M, Zara, Bershka, Blanco jmt, kahjuks/õnneks on hinnavahemik enamvähem sama, mis Eestis ehk siis H&M on üsna odav ja teised pisut kallimad, kuid siiski mõistuse piires olevad asjad. Kes teab, ehk olen mina lihtsalt kummaline, et kahju hakkab kleidi/seeliku eest kolm-nelikümmend eurot maksta.. siiski ainult riided ju lõpuks, eksole. Samas Blanco on selline pood, kus ma käin iga kord droolimas, siiani olen sealt küll ainult ühe kleidi ostnud, aga on tunne, et varsti see kõik muutub, khehehe :D
Ja üks asi veel Hispaania kohta - siin on pükse lühikestele neidudele! Ehk siis ma ei pea siin teksadel sääri üles keerama, nagu Eestis alati pean, sest minu puusaümbermõõdu juures eeldatakse, et ma olen umbes 10cm pikem kui tegelikult. Hea tunne tuleb kohe, ausalt.
Kohalikud käivad riides nagu tavalised inimesed, ikka teksad ja jakid jm, muidugi algas nende sügis tunduvalt varem - kui temperatuur läks päeval 20 peale, siis toodi kohe karvase äärisega jakid ja sügissaapad välja, kuni mina veel lahtiste jalanõude ja kleidikestega ringi jalutasin. Nüüd riietun ka mina juba täitsa soojalt, ausalt, kuid kohalikud võidavad mu ikka väga ära; mul pole koduski selliseid sulejopesid nagu neil siin praegu seljas on, meenutan, et temperatuurid on siin ikka päeval üle 10 ja õhtul nulli ringis, võib öelda, et täiesti sügis veel, ei ole midagi väga hullu, kuigi oma palmisaart ootan küll juba väga :)
Jahedusest veel nii palju, et meil on nüüd umbes nädal aega ka köetud, aga loomulikult väga wth-süsteemiga: meie küte siin on air-conditioniga ja täpselt kolm tundi õhtuti. 19-22, ülejäänud ajal võime soojast und näha ainult. Paneb küsima, et miks? Vastus: "Sest nii on".
Mmm.. praeguseks vist kõik, lisan pildi mõndadest siin ostetud ehetest, millegipärast olen väga looduslapseks hakanud - oravad kõrvarõngastel? Parim asi maailmas! Kõrvarõngad, mille keskel on puuvõrad? Aga muidugi, kas teistsuguseid on ka?

Ja teiseks meenutus ajast, kui oli veel jäätisesöömise aeg, sest sõrmed ei külmunud otsast ära ehk apelsinijäätis apelsinikoore sees - niiiii hea, järgmisena on mango ja/või ananass kavas :)
Hoidke jalad soojas, aga minge lumesõda ka tegema, mina küll läheksin!

Soovilugu

Teisisõnu: Tere, Riivo!
Taustalugu: ma olen siin mitu korda öelnud, et ask and you shall receive ning Riivo ütles ühel õhtul, et ei taha enam kuulda hispaanlaste kohta hala, vaid andis meile Evaga ülesande minna ja otsida üks korralik "lägaburks" Granadast. See muidugi tähendas, et asusime selle suure eesmärgiga järgmisel hommikul teele ning otsustasime lõpuks araabia/türgi linnaosa kasuks, kus on suurem tõenäosus kebabide kõrval ka korralikku hamburguesa't saada.
Ja saime! Valisime õnneliku juhuse läbi veel eriti toreda onkliga koha, kes andis meile tasuta falafelit (fritüüritud aedviljapallid) hummusega (kikerhernepasta, niiiii hea); sai aru meie omavahelisest jutust, et me oleme Eestist - siin esimene selletaoline juhtum - ning tegi meile ka hinnaalandust.
Ning burger ise oli väga hea - seesamikukkel, juust, liha, praemuna, salat ja kaste. Mitte väga lägane küll, aga siiski saab minu heakskiidu.
Ja kuna pildid või midagi, siis siin on minu katsetus ühel ajal rõõmsat nägu teha ja burksist ampsu võtta, looks slightly insane, aga mis seal ikka, they all can't be winners :)

Aga muidu on ka meil väljas külm, võeh. Peletame külma hea söögi ja šokolaadiga. Ja Hispaanias - kui öeldakse, et šokolaad on viskimaitseline, siis ta ka ON viskimaitseline.

suudelgu sind sirelite lõhn.

Lihtsalt tahtsin mainida, et mul on maailma parim ema ehk sain oma Hispaania esimese (ja ilmselt ainsa) paki! :)
Asi algas sellega, et palusin pakki kama ja ühte kodust kampsikut ning lõpuks sain paki, mis kaalus peaaegu kolm kilo ja oli sellise sisuga, nagu kõrval näha on. Sahtel on nüüd head-paremat täis, üritan midagi ka Kanaaride ajaks jätta, aga no promises, magusad asjad on alati minu sõbrad olnud.
Ja siinkohal kiidaks, et ema pani paki teele teisipäeval ja juba sama nädala laupäevaks oli see kohal, kuigi mind ennast polnud siis kodus, nii et kätte sain selle esmaspäeva varahommikul. Siiski, väga kiire tegevus, kahju, et Eesti poole asjad nii kiiresti ei liigu. Samas kohale on varem või hiljem siiani kõik jõudnud, ptui-ptui-ptui. Hea asi Hispaania juures - pakid tuuakse koju, nii ulmeliselt mugav ikka.
Muud uudised: hea, et pühapäeva sooja ilma ära kasutasin jooksuks, sellel nädalal jõudis ka meile talv - öösel langeb temperatuur NULLI. Võib öelda, et ei oodanud seda päriselt. Võeh, külm. Aga mis seal ikka, natuke-natuke aega ja siis Anne kaissu ja palmi alla! :)
Seljale olen ka suutnud kuidagi haiget teha, juba teist päeva annab kohutavalt tunda, eriti kui üritan vähekenegi venitada-joogatada. Bläh. Aga küll ära paraneb, it always does, ja Eestist kaasavõetud valuvaigistitest olen siiani täpselt kaks ära kasutanud, nii et varu on.
Ja teine pilt on üks, mille täiesti juhuslikult leidsin, isegi ei mäletanud otseselt, et peol pilti tegime, noormehed on täiesti võõrad, kutsusid lihtsalt, et "OMG, blond tüdruk, tule, lase ma olen sinuga playa (nagu player, mitte rand :D)". Hispaanias on kuidagi siiani tekkinud oskus isegi pärast mitmeid mitmeid kokteile pildil ikkagi normaalne jääda, mwhaha, selle peaks küll koju kaasa võtma.
Tänasest algab jälle nädalavahetus, nii et juhhei, elu on ilus! Kiirelt mainiks ka selle ära, et siin IGAL peol on kohustuslik ikka pilte teha, aga kvaliteedilt on need tavaliselt täiesti kohutavad - ühes klubis tehakse neid isegi täiesti tavalise digikaga ning enamasti ei tea tegijad ei valgustusest ega nurkadest ega üldse millestki midagi. Mina ka muidugi ei tea, aga seetõttu ma ka klubidesse "professionaalseid" pilte tegema ei lähe.

Muusikavalik on täna üdse mitte hispaanialik, aga miski mu hinges lihtsalt hüüdis Vennaskonna järele, keegi kuulama ei sunni, aga, sõbrad, olge lahedad!

Alhambra

Arheoloogia!

Võtsime ka lõpuks end kokku ja käisime Andaluusia, julgen tõesti öelda, suurimat/tähtsamat vaatamisväärsust kaemas. Alhambra näol siis tegu hiiglasliku lossi- ja aiakompleksiga, mille keskmes on 9. sajandil ehitatud tsitadell (<südakindlus> ütleb ÕS), millele algselt araablased ja hiljem kristlased hakkasid hooneid ja aedu ümber ehitama. Kokkuvõttes said nad ühe imeilusa ja päris suure segapudru, mille pindala on Wikipedia andmetel 142,000 ruutmeetrit - on, kus uidata ühesõnaga.

Granada on taustaks

Ülimalt põgus ajaloohetk: Granada on see koht, kus Hispaanias araablased erinevatel põhjustel suutsid oma võimu säilitada, niisiis Alhambras pesitses nende viimane Nasriidide dünastia üle 200 aasta, kuni kristlased nad rekonkista käigus siiski minema ajasid (koos mauridega ka nt juudid, aga see on teema juba ainult asjahuvistele ning mina pole kindlasti õige inimene selle kohta poolikuid teadmisi jagama). Pärast seda kasutasid Alhambrat osaliselt ka kristlikud valitsejad, kuid mitu sajandit lasti tal lihtsalt seista ja laguneda, kuni 19. sajandil ta nö uuesti avastati ja taastati, muuhulgas on ta ka UNESCO maailma kultuuripärandite nimekirjas.

Meil ei olnud loomulikult päris selge, kui kaua me sinna jalutame, nii et varusime pärast reedest pidu piisavalt aega, kõndisime rahulikult kesklinna ja sealt meenus, et Alhambrasse tee läheb järjest ülesmäge, juhhei. Tee peal on õnneks palju juhatavaid silte, mis näitavad täpselt, kus sina oled ja kuhu suunda kõik jääb ning isegi, kui kaua aega kuhugi jõudmiseks tavalistel inimestel läheb, nii et ära ei eksinud seekord. Teel on ka mitmeid puhkekohti ning vastavalt tahtmisele viib Alhambrani Plaza Nuevalt kolm suuremat alleed, mis viivad läbi metsa. Täiesti tõsiselt, seal on mets, kus sa saad rahulikult jalutada ja ilma nautida ja soojade ilmadega ma istuksin seal ja loeksin raamatut. Hinges ikka maalaps, pole midagi teha.

Detailid, I tell you.

Piletid olime me eelnevalt internetist soetanud, sest kohapealt pileti ostmiseks peab järjekorda minema enne kella kaheksat hommikul ning turismihooajal ei pruugi sa ka siis piletit saada, sest kohapealt müüakse vaid 30% pääsetest. Kuigi suurim suvi on ka siinmail läbi, ei hellitanud me illusioone, et viitsime hommikul pimedas mägedesse matkama minna, nii et maksime pisut rohkem ja valisime siiski internetist ostmise tee. Siin on üldse levinud, et kui sa tahad millegi jaoks pileteid internetist osta, läheb see sulle rohkem maksma (euro-paar pileti pealt kindlasti) ning Alhambra puhul ei saa sa isegi pileteid välja printida, et pärast kiiremini läheks - ei, sa pead minema ikkagi varem sinna ja oma piletid spetsiaalsetest masinatest välja printima. Sest fuck Internet, that's why.
Piletimasinatega võitlesime ainult natukene ning järjekord liikus väga kiiresti - see oli paarsada meetrit pikk, kuid nelja minutiga saime juba aedu uudistama, mõned asjad siiski ka toimivad siin riigis.

Hiljuti restaureeritud Lõvide Väljak

Iseenesest pole midagi väga seletada, palju puid, palju varemeid, aedu, lilli, torne (saime ronida taas, juhhei), piisab vast sellest, kui ütlen, et mu põhilause terve kolme Alhambras veedetud tunni jooksul oli "uuu, kui ilus". Sest kõik OLI ilus. Vaated Granadale on hindamatud, kasvõi ainult seetõttu, et asusime nii kõrgel mägedes ja sellele lisaks veel torni otsas. Purskkaevud, vesi, ilusad laed - kõik on teemas. Arhitektuurist ei tea ma muidugi kottigi, aga mind hämmastas kõik see detailirohkus ja ilmselge vaev, mida kõigega nähtud oli - they don't do it like this no more. Ma olen seda ka enne öelnud, aga ütlen veel - siin on kultuuri ja vanust igal pool tunda, väga väga mõnus. Kui keegi siia satub, võtke tõesti pool päeva vabaks ja käige Alhambras ära, see on seda väärt, eriti kevadel-suvel, kui aiad on oma täies hiilguses. Kuigi siis on ka 30-40-kraadine kuumus, millega mägesid vallutades võidelda, nii et plussid ja miinused igal pool.

Treppi mööda voolab vesi

Mulle meeldivad laed ...

Ahjaa, näete siin ka kahe imeilusa pruudi pilti - see on siin vist tavaline asi, sest me oleme seda enamvähem igas linnas näinud, kus me oleme aedu ja kindluseid külastanud. Tundub, et asi käib nii: sul on pulmad ära, sa oled väga ilus ja õnnelik, võtad oma profifotograafid+varustuse ja lähete mitmeks tunniks aedade erinevatesse nurkadesse, et saaks ikka iga puu taustal pildi sellest, kuidas värske noorpaar õnnelikult musitab. Vabandust, kui kibestunult kõlab, not getting used to my solitude still.

...ja puud meeldivad ka.

Alhambra-postituse jaoks infot guugeldades sattusin ka selle muusikapala peale, mille Debussy kirjutas just Alhambrast innustuse saanuna, päris kena, kas pole.

Pilte ja infot võite kõik rõõmsalt ka ise wikida, ma ei jaksa täna entsüklopeedia olla, vaadake lihtsalt pilte ja olge kadedad, et meil alles ilus ja päikesepaisteline varasügis on.

Muide, aitäh kõikidele oma sõpradele, kes mu üleskutse peale mulle ka kirjutasid. Ohwait. Keegi ei teinud seda. Shame on you, guys! :D


Hilisem edit: Täna oli üks nendest päevadest, kus kõik oli halb ja ma mõtlesin ainult, et terve maailm võib minu poolest rahumeeli põrgusse kerida ja Hispaania endaga kaasa võtta. Ning siis meenus, et see pole Eesti ja väljas on ka õhtuti 13-15 kraadi sooja - seega viskasin tossud jalga ja pean tunnistama, et kuigi olen võrdlemisi spordikauge, siis see viiekilomeetrine jooksuring, mille tegin, lõi pea selgeks küll. Ning otsese edusammuna võtan seda, et kui eelmisel korral tahtsid kopsud viimasel kilomeetril juba rinnakorvi kaudu välja kukkuda, siis seekord tundus ring isegi lühikeseks jäävat. Ju see mägedes turnimine midagi ikka annab.

White

Ehk siis täna veetsin väga reedele kohase õhtupooliku: käisin raamatukogus riiuleid skännimas ja asju otsimas, nipet-näpet sain ka, will get busy. Ja pärast seda käisin teisel ülikooliteatri etendusel, mille nimi on "White" ja mis inspireerib ka mu pealkirja. Selle tegijateks ja avalikkuse ette toojateks olid noorukid ühest Hiina ülikoolist, mille nime ei mäleta, lugesin kavalehte, tundus huvitav: noor autistlik kirjanik, kelle elu on hall ja üksik, kuid kelle teostes on nii palju kutsuvat elu, et ta üritab oma tegelaskujusid ellu äratada. Sounds interesting, right?
Võib-olla see seda ka oli, ma ei tea, sest see oli kõik hiina keeles. Mulle ei tulnud hetkekski pähe, et see võib olla milleski muus kui inglise keeles ja ma ootasin huviga, et kuidas nad siis engrishit vägistama hakkavad. Hah, nali oli seekord minu kulul. Kuid pean tunnistama, et näidend ise oli visuaalselt lihtsalt lummav - kõik oli valge, nad heitsid väga palju paberitükikesi õhku, mis meenutas väga muhedalt lumesadu, tegid linadega trikke ja kõik kokku oli hämmastavalt ilus.

Granada enda toodetud rumm meega, mekib hää.

Loomulikult oli mul väga lõbus ise süžeed välja mõelda, kuna ma midagi aru ei saanud, nii et minu peas olid kõik tegelased kerged psühhopaadid, sest nad kõndisid ka täpselt nii, nagu nad oleksid õudusfilmist välja roomanud (link, niimoodi, aga aeglasemalt ja teatraalsemalt). Ning neil olid mingid rätinukud ka, nagu Nukitsamehel, aga hirmsamas võtmes taaskord. Oh, Asians, you sure know how to act like psychos (siin ei ole mitte mingit solvangut, ausalt, ainult minu appreciation ja kiitus selle eest).

Üldjuhul jäin rahule, muidu on ka kõik bien, nüüd mind ootab mu girlfriend away from home, taaskord meerumm ning Fast&Furious'i saaga neljas film, pärast seda British fiesta koopadiskoteegis. Ilusat reedet, ärge üle pingutage :)
Ahjaa, osaliselt oli postitus ka selleks, et panna siia pilt minust seismas, feissis on neid juba liiga palju, aga damn, need kingad on nii kenad, et ma pildistaks neid iga päev ja paneksin kõik pildid siia! :D

Teeme-teeme korda selle katkise maailma

Pisike update oma eelnevast nädalast, on tõusud, on mõõnad, mitte midagi väga suurt, aga pisikesed lood ongi minu võlu, meeldib mulle mõelda.

Burger (60% sellest oli sibul)

Sain teada, mis tunne on hispaanlastega koos rühmatööd teha. Rühmatöö = eestlane on ainus, kes midagi teeb. Asi ise seisnes artiklite otsimises, mitte midagi väga tõsist, lihtsalt aeganõudev. Aega selle jaoks oli poolteist nädalat, ma hakkasin siis isegi pihta, sain raamatukoguga lähemalt sõbraks, väga mõnus koht, vaikne ja soe ja keegi ei sega, aga samas süüa ei saa seal. Avastasin loomulikult, et TÜ on asjalikum e-raamatute omamise osas, vähemalt inglise kirjanduse valdkonnas, omades ligipääsu tunduvalt rohkematele ajakirjadele ja raamatutele. Lugesin siis vahelduva eduga artikleid, lõpuks kogunes neid 20 ringis, vaja oli neid kokku 10. Hea, et ma seda tegin, sest kuigi ideaalis oli mu kahe rühmakaaslasega kokku lepitud, et kõik otsime ja vaatame, ei teinud nad lõpuks kottigi. Üks saatis mulle autori kohta biograafia- vabandust, isegi mitte selle, vaid lihtsalt internetilehe, kus oli väga palju ebavajalikku jama; teine neiu oli siiski kraadi võrra asjalikum ja saatis mulle kolm tundi enne õppejõuga kohtumist viis artiklit, millest igaüks oli umbes 70 lk pikk. Sellel hetkel viskasin käed mõtteliselt taevasse ja otsustasin, et lähen ainult enda otsitutele toetudes, sest nii kiire lugeja ma pole. Ning loomulikult piisas ka minu omadest täiesti, tuli isegi välja, et olin leidnud mingi raamatu, millest mu profesora polnud kunagi kuulnud, aga mis langes ideaalselt kokku tema huvialaga (Ovidian myths and rape in literature), nii et väikesed võidud :) kuigi õppetund siit - tee lihtsalt vabatahtlikult üksinda tööd, säästad rohkem närvirakke ja läheb asi kergemini.

Ja maailm käigu põrgusse; hispaanlased teavad

Siis avastasin raamatukogu ka veidi tõsisemalt - mul on esimene raamat oma baka jaoks kodus! Inimesed olid seal loomulikult väga mittesõbralikud, nagu nad ametiasutustes enamasti ikka, ma olin väga segaduses meie süsteemipuuduse tõttu raamatukogus ning onkel lihtsalt ütles mulle tervituse asemel "qué??" ja viipas mu käega alumisele korrusele. Seal oli õnneks palju toredam onkel, kes tabas kohe ära, et ma olen võõras, ning tõi mulle õiged asjad ning näitas ka muidu, kus mulle vajalik osakond on, juhhei! Plaane on, ma ei ole veel kindel, milleni mu välgatused mind viivad, aga ma saan selle baka ära kirjutatud, ehk isegi siin! (ei tohiks seda tegelikult vist siia nii must-valgelt kirja panna, pärast häbi, kui hakkama ei saa, aga ohwell).

Sügis Granadas

Siis Eva juba kirjutas pikemalt meie õppelepingutega kaasnenud saagast, olen ka mina rõõmsalt välismaal õppijaks vormistatud, aitäh Andrale veelkord, et ta minu dokumentide postiljon viitsis olla, you'll get a cookie! Samas miinuspool dokumendiajamisest - mina pole jätkuvalt midagi kuulnud elamisloast, mida peab ka väidetavalt siin taotlema. Algselt andsime oma dokumendid ülikoolile, kes lubas kõik korda ajada ja meile vajalikud andmed meiliga saata. Eva on selle e-maili saanud, mina loomulikult ei ole. Andsin neile isegi ajapikendust, et äkki pole lihtsalt minuni jõudnud, aga täna saatsin neile ka viisakalt hispaaniakeelse kirja oma põhiandmetega ja küsimusega, et kas mu dokumendid on tõesti kaotsi läinud, et ma peaksin hakkama ise seda kuidagi ajama asutustes, millest ma kuulnudki pole... ei ole eriti lõbus väljavaade tulevikuks, aga loodame parimat! Samuti ei ole ma veel aru saanud, mis täpsemalt juhtub, kui ma seda elamisluba ei taotlegi .. kas ma ei saa riigist välja, kui tahan ära minna? Või lähen jaanuaris Inglismaale ja siis ei saa riiki tagasi tulla? Keegi pole selgitanud midagi, lihtsalt ütlevad, et muy necesario, tehke kindlasti ära, samal ajal, kui meie Las Palmase eestlased teavad, et pole üldse vajalik, kui oled Euroopa Liidust. Saa siis aru.

Hoian Zaragozas maailma paigal

Samuti vaatasime pileteid Eestisse tagasi veebruariks, millega kaasnes ka kerge "I don't even" ehk lend Granadast Barcelonasse on kallim kui lend Barcelonast Eestisse. Samuti ei lähe siit otse ei bussi ega rongi. Paneb kohe mõtlema, et mida kuradit. Aga nüüdseks on probleem tänu Barcelonas pesitsevale Mirjamile lahendatud, kuigi pileteid pole koju veel ostetud, lükkame kõike ehthispaanialikult edasi.
Ja ülikoolis on meil sellel ja järgneval nädalal teatrietendused erinevatelt tudengitruppidelt, teisipäeval loobusin ka mina oma õhtusest loengust kultuuri kasuks, näidendiks oli Huxley "Brave New World" ehk meie mail "Un nuevo mundo feliz". Ma küll lugesin raamatut väga ammu ning mäletasime Evaga mõlemad süžeed ainult ähmaselt, aga ma ei mäleta, et seal NII palju seksi oleks olnud või et seda sellisel moel rõhutatud oleks. Võeh, kõik see dry-humping lava peal .. ma ei tea, minu jaoks see pole see, mida ma teatrilt ootan. Aga muidu näidend oli päris tore, keelebarjäär ei andnud kohutavalt tunda, ainult siis, kui terve saal millegi peale naerda rõkkas, milles meie nalja kas ei näinud või sellest aru ei saanud. Järgmisel nädalal üritan minna ka vaatama, mida bulgaarlased Hamletiga ette on võtnud, see kõlab päris huvitavalt. Ning on inglise keeles, mis on ka päris mõnus.

"Õnn on sinu sees, otsi ta üles!"

Ja eile õhtul tähistasime Evaga kolmapäeva parimal moel - meerumm, "Fast & Furious" I osa ning pärast fiesta en la discoteca. Kuid selle diskoga saime kohutaval moel tünga - see ei olnud pidu, see oli orgia sõna uuemas tähenduses = "ohjeldamatu prassing" (eesti keel on ikka nii ilus ja lahedaid sõnu täis): inimesed hõõrusid enda genitaale kokku, amelesid keset tantsupõrandat, ma nägin käsi, mis olid seelikute all tundmatuid maid avastamas; paarikesi, kes täiesti ennastunustavalt dry-humpisid ning neiude nägusid, kes nägid välja, nagu oleksid kohekohe orgasmi saavutamas. Hämmmmmastav. Me olime lõpuks "peol" vähem kui tund aega ja selle aja jooksul jõudsid meile 3 erinevat seltskonda mehi külge lüüa. Siinkohal mainin, et tegu oli nn valgusfoori peoga ehk saime alguses endale vastavalt perekonnaseisusele valida kleepsud, mõlemad valisime punased, isegi paduvallalisena ma oleksin punase võtnud lihtsalt selleks, et mehi eemale peletada, kähkukas klubi vetsus/tantsupõrandal ei ole minu Hispaania check-listis kohe päris ausalt. :D
Samuti tõestas eilne õhtu, et ükskõik kui hästi ma hispaania keelt ka ei räägiks, keegi ei usu, et ma siit pärit olen, baw. Lõpuks müüsin end norralannana, sest tüütu on selgitada, et Eesti ei ole Venemaa. Kuigi sain eile koolis komplimendi oma inglise keele oskuse kohta, kui üks neiu küsis, kas Eestis räägivad kõik nii hästi inglise keelt ning et kas see on meie riigikeel. Nad ei vaja siin palju ilmselgelt.


Huh, juttu tuli lõpuks rohkem, kui algselt plaanis oli, on aeg minna ja muretseda süüa ja jäätist, sest meil on siin uus mõnus soojahoog, juhhei :)