Kohtume varsti jälle...

Alhambra 

... ja siis koos põleme.

Ehk herr "kas mul on prillid viltu" Vootele eripostitus!

Alguse sai meie sõprus juba aastaid kümmekond tagasi, number on küll vaieldav, sest mina enam elu enne oma idalasest sõpra ei mäletagi otseselt, tundub, nagu ta oleks kogu aeg kuskil teises Eesti otsas olemas olnud. Ja noh, viimased aastad ka lähemal.

Kunagi olime noored ja ilusad!

Igatahes pärinevad Vootelelt kõige geniaalsemad palved minu Hispaania-aastaga seoses, neist esimene ja kõige meeldejäävam oli isegi veel Eestis koos linna imetledes. Nägime ühte neiut kandmas haaremipükse, otsustasime, et meile need eriti ei istu ja mina neid kandma ei plaani hakata. Järgnes dialoog, mille võib lühidalt nii kokku võtta:
K: "noh, ega ei tea, Hispaanias võib kõiki asju juhtuda, äkki tulen ka sellistes pükstes tagasi"
V: "peaasi, et mingi Fernando lapsega tagasi ei tule"
Väga aus palve, kas pole, tundub, et saan hakkama küll :)
Poiss on läbi aastate kuulanud mu südamevalusid ja seda ka Hispaanias, kuigi siin kuuleb rohkem sellist "opa, käisime täna rannas" jutte, nagu te kõik teisedki, eksole.
Eile käisime veel Mirjami ja Evaga korra väljas veini nautimas, telekast tuli jalka ja siis ma sain aru, et 90% oma teadmistest pärinevadki Vootelelt, kes on ka ühtlasi enamvähem ainuke inimene, kellega ma isegi vaatan vabatahtlikult jalkat ja joon õlut. Vnoh, vaatan, kuidas tema õlut joob, kheheh.

Ma tean, et plaan oli küll selline, et räägin Hispaaniast ja Vootelest koos, aga praegu ei oska kõike niimoodi kokku siduda, nii et viskan hunniku pilte (ainult endast, näed!!) ja ütlen, et godnatt, son, S, A & HKK!

(ja nüüd ootan reidis mõttelist seitset, sest ma olen ilus ja muidu lahe, vuttvutt)

Ja homsest on Inglismaa, nädal aega olen blogilevist väljas jälle, pere ja prioriteedid! :)

Parque de ciencias

Niidirullidest Mona Lisa

Jänese elutsükkel

Sõdalased kõik pildil

Mirjam on õnnelikult kohal, täna trotsisime külma ilma ja vihmapilvi ja käisime Granada suures teaduspargis. Kujutab endast suht sama asja nagu AHHAA, aga on vist suuremate mõõtmetega .. Ma ei ole kindel, ma ei ole veel AHHAA'd külastama jõudnud.
Seal oli robot, kes tsiteeris Hamletit ja Cervantest ja Star Warsi muude asjade seas.
Hooajaline näitus oli ajust ja sellest, mida see teeb ja kuidas ja mis üldse meie neuronitega toimub. Väga khuul, sain teada, et ma ei oska peegelpildis asju teha, nt tähte joonistada. Something to improve!

Sain kummituse pildile!

Muude asjade hulgas: käisime liblikakasvanduses, kus oli kisavaid lapsi rohkem kui liblikaid; tegime peeglitega tubades totraid pilte ja nägin Mirjami ähvardavat vaimu; nägin plastmassist luukeresid ning pooltahtmatult ka sünnitusvideot, võeh; mängisime mõttepalli - võitja oli see, kes suutis oma pea tühjaks teha, Mirjamile kaotasin, aga Evat võitsin, nii et mu skoor on ilus null minu jaoks; vaatasime kalu, linde, roomajaid, katsusime, haistsime, nägime.
Hiljem võtsime ühed õlled ja tapased ning sõime seda kooki. Väga väga hea kook tuli, avokaadod ftw.
Homme on plaanis tiir Alhambras, veel tapaseid ja alkoholi ning ilmselt väisame vahelduseks pidu ka, esimene klubikülastus sellel aastal siis, kheheh.

Hoidke varbad soojas, meie ainus võimalus seda teha on jalad elutoa laua alla pista, seal on ahi, I kid you not.

quiero comerte muy poquito a poco

Jaanuari algus.

Kui paremini ei teaks, siis võiks arvata, et me Evaga oleme siin Õed Alkohoolikud, nimelt oleme me läbi käinud KÕIK Granadas asuvad erinevad poeketid, et leida kuskilt kasvõi üks purgike siidrit. Meie retked ei ole õnnestunud ning ma vannun, et varsti hakkan Möku vaadisiidrist juba märgasid unenägusid nägema. Heidame juba omavahel nalja, et kui veebruaris oma kodinatega Tartus maandume, teeme esimesena ühe linnatiiru ja võtame esimesed siidrid ning siis lahkneme oma kodude poole.
Ja siinkohal teen ka muu listi, mille järele maitsemeeled õhkavad: numero uno on üllatavalt kohupiim ja kõik selle saadused (kohukesed, kohupiimakreem, kohupiimakorbid, kohupiimakoogid, youknow), siis segapudruna tulevad: eelnimetatud siider, sült, heeringas, kodutehtud pasteet, mustikad (okei, siin on ka mustikaid, aga need on liiga kallid, et ma raatsiksin neid osta), keefir, pelmeenid, seljanka, isegi hernesuppi tahaks süüa. Ja tatrapuder, oh, kuidas ma tatart igatsen, need läätsed siin pole ikka üldse sama asi, mitte et nad seda teeskleks muidugi.

Peal arbuus, all vahukommid!

Ma oleks pidanud hoiatama, et sellest blogist saab toidust rääkimise koht, aga samas - inimesed, te teate, et mulle meeldib süüa teha ja tarbida, this is what you get, jutud toidust, kuni väljas on liiga külm, et seiklusi tekitada.
Siiski!
Reede hommikul saabub meile külla kursaõde Mirjam, kes Barcelonas oma vahetusaastat veedab, siis teeme jälle pilte ja kondame külma trotsides mööda Granadat ringi.

Seniks, hasta pronto (mu kirjutamistuhin on tagasi, sest blogi on NII hea vabandus asjade edasilükkamiseks, kheheh).

Ja eile sadas meil lund! LUND! Spain, this is not what I signed up for. Brh, meie ühise külma tasakaalustamiseks üks taaskordne Kanaaride pilt, kus oli soe. Anne-Merje-Henri, ma kadestan teie elu.
Tulevased erasmuslased - minge Las Palmasele, elu on suts kallim küll, aga kes ikka süüa vajab, kui saab rannas elada!

I can go to the end of the world
and still be your girl

worse things have happened to better people

Jesus, o hai!

Kuidagi sügisene tunne on. Viimane nädal on olnud hall, pilvede ja vihmaga täidetud, hakkab pisut mõjuma küll. Mind isegi külm ilm ei häiri, aga vihm ... vihm võib olla isegi kõige ebameeldivam ilmastikuelement mu jaoks, ausalt.
Täna viis Sergio mu kooli, sest ma käisin nii vissis näoga ringi ja kaeblesin, et ei taha sellise vihmaga kodust välja astuda. Sergiost ei olegi ma vist väga kirjutanud - ta on jätkuvalt armas, naeratab ja räägib juttu, kuigi üsna segaselt.. Ta on väga hispaanlaslikult avrio (homme kr.k) kutt, näiteks mõtlesime septembris, et paneme koristusgraafiku paika.. Noh, siiani koristame, kuidas juhtub, mis mulle sobib isegi paremini. Kuigi ärge mu voodi alla vaadake, seal on hambulised tolmukollid. Ja mu juuksekarvu koristab vaene poiss igalt poolt veel mitu aastat ilmselt ära, heh. Sergio on ka üsna edev poiss, minust aasta vanem ainult - noor ja handsome ilmselgelt, nagu hispaanlased ikka. Me Evaga oleme harjunud sellega, et kui ta läheb vannituppa, siis läheb tal seal kindlasti üle poole tunni. Kui dušš juurde arvestada, siis tunnike ikka - juuksegeelid ja muu kraam võtab oma aja. Muuhulgas on tal ka spetsiaalne kreem, mis kõhulihased välja peaks tooma, ei oska selle toimet kommenteerida, korteris on nii külm, et särgid püsivad meil ikka valdavalt seljas. Ja lõhnaõli (kas meeste lõhnaõli jaoks on mingi matšom sõna ka?) käib nii suure pilvena, et see tungib läbi KAHE suletud ukse. Aga ma ei kurda, oleks võinud tunduvalt hullemini minna.

Madriid

Suurim mure on ikka Serksi perekond, kelle arvates on täiega okei siin kämpimas käia, nädalavahetuseti veeta siin kolm päeva ei ole neile mingi mure. Ühe eriti värvika näitena oli meil siin gooti mõjutustega noor neiu, kes ei saanud aru, kuidas meie kuum vesi tuleb, et kas tõesti tuleb kraani pöörata. . . Ja loomulikult ei suitseta mitte ükski hispaanlane väljas, vaid ikka ja ainult elutoas. See EI OLE meeldiv. Aga samas on see samamoodi nende kodu ka, ilmselt rohkem kui meie oma isegi. Noh, teate küll, elu on värvikas. Praegu nt on meie juures umbes kuus noormeest, kes enne kuulasid järjest telefonihelinaid. Vanemat tüüpi Nokia tundus olevat, klassikaline Nokia tune käis ikka läbi. Hipikommuunid tunduvad mulle järgnevat, aktsepteerin seda lihtsalt.

Mi naranja

Hispaanlastega on veel see lahe asi, et ma ei saa aru, kas nad räägivad omavahel normaalselt või tülitsevad, eriti kui tegu on Sergio ja tema neiuga. Neil on kaugsuhe, mis tähendab, et neiu on aeg-ajalt nädalavahetuseti siin. Ja nad tõstavad nii palju üksteise peale häält, aga see tundub täiesti tavapärane vestlus olevat, kuni enam pole ja on draama, et Serksi on pildistatud mingi kena blondiiniga (ei olnud mina, no worries) ja järgmisel hetkel on neiu end lukustanud oma tuppa, et Serks paluks järgnevad 15 minutit ukse taga, et "abre la puerta, por favooooor" (ava uks, palun). Ja siis pool tundi pärast seda jalutan rahus kööki teed tegema, et leida neid elutoa diivanilt poolalasti üksteisega amelemast. Just grab some popcorn, meie elu ongi aeg-ajalt pesuehtne seebikas.

Ma ei kõla vist eriti rõõmsalt täna, süüdistan selles fakti, et mu jalad olid märgunud ja tänavate asemel olid järved, õhtuse loengu lasin südamerahuga mööda ja nosisin kodus Eestist kallite poolt saadetud šokolaadi. Nüüd peaksin võtma end kokku ja lugema viimased 50lk oma viimasest kohustuslikust raamatust ära, et seda homme analüüsida. Kuigi praegu on meeled täiesti mujal ja tahaksin tegeleda kõige muuga. Ma tahan küpsetada, ma tahan head eestikeelset kirjandust lugeda, ma tahan õmmelda, meisterdada, kaisutada... Aga Hispaania on siiski vaid korra elus ning tuleb end kokku võtta - vähem kui kuu aega, et bakamaterjalid kokku saada (mul on üsna üksikasjalik plaan, jess), ühte välisriiki väisata, nädalavahetus Mirjamit lõbustada, kaks eksamit sooritada.. Kõike jõuab, sest peab jõudma.
Ma vist ei mainud oma selle aasta eesmärke, sest ainus, mille enda jaoks selgepiiriliselt sõnastasin, oli "kirjuta lõputöö, mille üle ise uhke oled!"
Ja seda ma ka teen, isegi, kui see tähendab, et ma ei maga terve veebruari :)

Kiire kõrvalepõige - me saatsime Evaga Hispaaniast kokku teele 9 postkaarti, siiani olen tagasisidet saanud ühe kohta .. mis paneb mõtlema, et kas teised on tõesti lootusetult kadunud või ei ole keegi vaevunud teada andma, et on kätte saanud? Mulle meeldiks teada, ausalt!

Pildid on täna lihtsalt möödunud aegadest, mida millegipärast avaldanud pole. Fun fact, minust pole vist kunagi nii palju pilte tehtud kui siin. Hea trend, mida jätkata, ma arvan.

Tänavakunst

Kiirelt mainin veel teemat, millest olen tahtnud kaua juba rääkida - Granada tänavad on täis igasugu hüüdlauseid ja sotsiaalkriitikat. Kohe alguses jäi juba silma, ei teagi, miks siiani pole sellest kirjutanud. Viga, sa saad nüüd parandatud! 

Niisiis, alustades vasakult: 

1) vägistusevastane hüüatus-soov "et ükski mees ei otsustaks sinu eest" Alati õige asi, mille poole püüelda, toetan mõlema käega. Ja siin toetan seda ka faktiga, et kannan palju riideid ja juukseid kinni. Tundub, et väga ei toimi, aga see "uu, küll sa oled ilus tüdruk" ütlemised on ilmselt midagi, millest Eestis hakkan jälle puudust tundma (vähemalt Britt väitis, et nii on), naudin, kuni saan, kheheheh :D 

2) "võid hääletada punase, sinise, rohelise või valge poolt - lõpuks võidab alati pank" 

3) Kolmanda pildi sain siis, kui üleriigilisel streigipäeval (14. november) Albaicinis jalutamas käisin, väga ilus mägine linnaosa valgete majade ja kitsaste tänavatega. Plakat ise ütleb, et tänu linnavalitsusele on linnaosa keskusest isoleeritud ja muutunud ohtlikumaks, et appi-aidake :/

4) Samuti Albaicinist "usume utoopiasse, sest reaalsus tundub võimatuna"

5) "12. oktoober - ei ole midagi tähistada" 12. oktoober oli día de hispanidad ehk hispaanluse (??) päev, riigipüha loomulikult. 

Huh, üks asi tehtud, millest plaanisin kirjutada, sorri, Vootele, järgmisel korral teen piltidega asja tasa! 

Hay invierno en esta historia

Kiire foodporn, et mitte päris tõsiselt blogida, üldse ei ole oskust midagi kokku võtta või rääkima hakata, nii et valitud snippetid möödunud nädalast. Külm on, prügi ei koristata ning vihma sajab. Samas olen suutnud päris edukalt igapäevaselt kasvõi pisut trenni teha ja poodides on kevad - meie toidukorvi lisandusid sellel nädalal redised ja maasikad. MAASIKAD! Veidi toore maitsega olid küll, aga ikkagi suured ja punapõsksed ja maitsvad. Sain neid niisama nosida, hommikusöögile lisada ning tolleõhtune magustoit oli ka mõnus - praetud banaanid maasikate ja jäätisega, I had a party in my mouth :)
Also, tuleb välja, et mulle meeldib salvrätte voltida, kui neid on ilus vaadata, siis ma tahan ka osata seda teha :D

"tee seda jaapanlaste pildipoosi!"

Siis käisime Evaga sellel nädalal ühes lähedalasuvas hiina restoranis söömas, sest meil on ainult üks kuu veel (järgmise kuu sellel ajal oleme juba Barcelonas, peaaegu poolel teel koju) ning asju peab proovima. Toit oli hea loomulikult, eriline lemmik oli sidrunikastmes kana (pollo con limón), väga hea kergelt hapukas kaste; teine valitud kana oli mandlitega, mis oli küll suts liiga soolane, aga ikkagi hea. Ning restos jagatakse tasuta väikseid krevetikrõpse (pan de gambas) ning pärast sööki antakse ka nätsu,  mis on väga kiidetav minu poolt - apelsinimaitseline mullinäts seekord, väga ebatraditsiooniline. Restoran ise oli täiesti inimtühi, me olime seal umbes tund aega ja ei näinud ühtegi teist klienti, kuigi koju telliti küll päris asjalikult.
Teenindaja oli üks õpilasest hiina neiu, kes oskas keelt veel vähem kui meie, ei vaadanud meile silma, ei naeratanud ning ei teadnud teenindusest üldse eriti midagi. Samas, iga algus on raske, omast kogemusest tean, on keeruline võõras keeles JA elementaarteadmisi omamata hea ja särav teenindaja olla (kuigi ma arvan, et mina sain Küprosel paremini hakkama juba oma esimesel päeval). Aga kõige geniaalsem hetk oli see, kui ma läksin käsi pesema nende tualetti. Esiteks olid seal toolid ja puhastusvahendid, noh, mis seal ikka, eksole. Pesin käed ära, kuulen mingit keskmisest kõvemat sorinat - nende torudega oli mingi jama, nad olid üritanud seda klassikalise halli teibiga kinni teipida, kuid see polnud väga hästi õnnestunud ja TERVE põrand oli märg. Ma lihtsalt vaatasin seda ehmunult ja siis mõtlesin, et see pole minu mure otseselt, kuid minekut tegime siiski üsna kiirel sammul, heh. :D

Ada ja Lucía

Ja eile .. eile ma sõin üle määramatult pika aja korralikku kalaga täidetud SUSHIT! Lugu algas sellega, et guugeldasime Evaga hiina restorane ja siis leidsin ühes jaapani toidu osakonna, kus oli sushi. All of the cravings began then ja kuna Eva ei ole suur sushisõber, siis läksin kohe Lucía käest küsima, et kas talle meeldib. Vastus oli väga entusiastlik "Jaaa, sushiiii, gimmmmeeee" ja nii me leppisimegi reede õhtuks kohtingu kokku. Ja issake, KUI hea see oli. Väga basic sushi, oligi, et nori, riis, kala. Ei mingeid hiiglaslikke "sushi sees on toorjuust, kurk, avokaado, kala ja porgand ja peal on kalamari", aga tollel hetkel see oligi täiesti piisav.
Meid oli kolm, tellisime kolme erinevat sorti (lõhe ja kaks veel mingite kaladega, mida ma ei suuda nimetada, menüü oli loomulikult hispaania keeles) ja siis resto poolt saime lisaks neljanda maki-set'i avokaadoga! Ja siis ilmnes, et kolmandale neiule, kes tuli esimest korda katsetama, ei maitse nori (see vetikas, mille sisse kõik mässitud on), nii et ta otsustas hoopis kevadrullide kasuks = moar sushi for me! Wasabi oli tugev, ingver väga hea ning kala sulas suus. Ahh, kuidas ma seda igatsenud olin. Sain jagada kõiki oma teadmisi, tundub, et Küpros ikka jättis mingid jäljed mu püsivasse mällu, oskasin isegi hispaania keeles asju selgitada veidike, tüdrukud olid üllatunud, meeldivalt, ma loodan. Pugisime seal rõõmsalt ja rääkisime maailma asju selgeks, väga lõõgastav. Loodetavasti saab korrata seda käiku veel. Või isegi sushit koju tellida, sest see on odavam kui Eestis ja ma peaks nautima aega, kuni mul veel on veidike raha, et süüa, hah :D
Üks lahe asi veel, kui sushikohas arve küsisime, siis saime resto poolt ka nätsu ja tasuta veel pitsi mingit  karamellimaitselist alkoholijooki. Üllatavalt maitsev ja kange, üldiselt väga positiivne käik. Neidudega jätsin küll kiiresti hüvasti, sest neil on päriselt sess, kus nad paaniliselt õpivad - kuigi ilmselt pigem on rohkem feissis ja kiruvad, et õppida on vaja, teame küll, kuidas asi käib - ning minul ei ole enne veebruari midagi.
Nii. Toidust räägitud .. Sellel nädalal tegin ka suulise ettekande ühes oma loengus, läks väga hästi, peamiselt seetõttu, et ma olen oma inglise keele oskuses nii pagana kindel, et see on juba overconfidence varsti.

Aga samas mul on hästi pisut põhjust ka selleks kindluseks, lisan siia kolm sellenädalast tsitaati ettekannetest ja õppejõududelt, mis mind muigama ajasid.
1) "and then Mrs. Warren and her daughter had an intercourse" (mõeldud oli vestlust, kohe meenus see nali)
2) "then Vivie (she) and Frank discovered that they were brothers" (hisp.k. "hermanos" = "siblings")
3) "during that time homosexuality was frowned upon and he also was afraid to come out of the wardrobe" (Sest homoseksuaalid peidavad end vabal ajal Narnias, eksole)
Sellised jutud siis seekord, praegu tundub, et Granadasse hakkab maailmalõpp saabuma - sajab vihma ja rahet vaheldumisi ja tuul viib juuksed peast, kuid kui läheb paremini, siis varsti juba kuulete minust jälle :)

P.S. No ausalt, ma ei vaevu varsti enam piltidega, Blogger ei lase neid üldse sättida nii, nagu ma tahan.

Streigist

"Ära lase oma tulevikku röövida/üldstreik/keegi ei ole koolis ega kodus"

Olen küll maininud seda varem ka, aga Hispaanias olles EI SAA kõikvõimalikest streikidest üle ega ümber. Kui jaanuaris kool algas, küsisin isegi naljatades Lucíalt, et kas mingit streiki polegi enam, sest terve eelmise poolaasta täitsid ülikooli hiiglaslikud plakatid, kus nõutakse tasuta/taskukohast kõrgharidust. Täiesti mõistlik nõudmine iseenesest, ma jagan nende seisukohta, aga see on juba hoopis teine teema. Kui kool septembris algas, jäid isegi mingid loengud ära, sest nad ei olnud suutnud välja selgitada, kas neid üldse antakse sellel aastal või mitte - süsteem!
Vahepealse nelja [neli kuud, ulme] kuu jooksul on olnud igal kuul vähemalt üks suurem või väiksem streik, kus üliõpilased ei lähe loengusse, vaid idees peaksid tänavatel kogunema ja võitlema (mina nt olen kasutanud need päevad magamiseks, sest ma olen laisk ja minusse Hispaania kõrghariduse reform otseselt ei puutu ka). Niisiis mu üllatus jaanuaris plakativabat ülikooli nähes oli mõistetav, eksole. Lucía veel muheles ja ütles, et oota veidi, praegu on jõuluaeg veel. Ja puiaka, järgmisel päeval olidki suured plakatid, et "koguneme ikka edasi ja võitleme!"
Üldiseid streike pooldatakse koolis ka, minu jaoks sügisel oli väga kummaline hetk, kui nägin keset koridori suurt lauda, millel olid väga silmapaistvad plakatid/linad sirbi ja vasara kombinatsiooniga. Kestis see küll vaid sekundi, kuni mulle meenus, et see pole Eesti ja siin kommuniste ei vaadata sama pilguga, kuid midagi pole teha, esimene mõte oli ikka negatiivne.

Aga tegelt tahtsin öelda, et prügivedajad streigivad ja pilt on meie maja juures olevatest prügikastidest. Pildi ise tegin oma hommikujooksu tehes - yes, kids, Kristel saab jälle joosta! Tundub, et see on mu parim variant, et hommikul vähegi normaalsel ajal ärgata ja naudin seda olukorda väga, kus väljas on hommikuti minu jooksmiseks täpselt sobiv temperatuur, umbes 5 plusskraadi ringis, päike siramas ja inimesed naeratamas. Üldiselt inimesi ei tundu väga morjendavat need prügihunnikud, sest varem või hiljem saab streik ju läbi ja küll siis kõik ära koristatakse, aega ju on. Kuuldavasti on variant ka see, et paned oma prügi põlema ja siis tuletõrje peaks mingitmoodi ka äravedamise korraldama. Ootan huviga ilmselgelt.
Hispaania - kui on kannatust, kellel ikka süsteemi vaja on!

Permiso de residencia

Ehk elamisloa saaga sai täna väärika lõpu!

Ma ei ole kindel, kui palju ma sellest eelnevalt kirjutasin, aga kordamine on nagunii tarkuse ema.
Septembris siia tulles saime teada, et Hispaanias võeti suve lõpus vastu uus seadus, mille põhjal kõik inimesed, kes tulevad siia kauemaks kui kolmeks kuuks, peavad taotlema elamisloa. Muud põhjust ei oska sellele öelda, aga ilmselt on see uus viis Hispaaniat majanduskriisist päästa (kriisist ja selle (mitte)eksisteerimisest kirjutan kunagi eraldi ka, ausalt), võttes välismaalastelt raha.
Ülikoolis öeldi, et pole hullu, täitke üks ankeet, tehke oma dokumendist koopia ja makske pangas 10,40, ülejäänu ajame kõik ise korda. Kõlab lihtsalt? Ei, see ei olnud seda. Täitsime veel samal päeval avalikus internetipunktis oma ankeedid ja tegime koopiad, kuid panka läksime järgmisel hommikul, sest pangad on Granadas avatud ainult siestani ehk umbes kella kaheni. Läksime rõõmsa teadmisega, et võime ükskõik millises pangas oma tasa ära maksta, kuid pole vist vaja öeldagi, et nii see asi ei toiminud. Järjest käisime umbes neljas erinevas pangas: esimene ütles, et meie dokumentidega ei saa nad midagi peale hakata, peame taotlema midagi-midagi politseimajast, mis jääb vasakule. I kid you not, see oli ainus teejuhatamine, mille saime. Seda politseimaja me ilmselgelt ei leidnud, järgmises pangas öeldi, et saab maksta küll, aga ükskõik millises teises pangas ning kolmas ütles, et olime juba kellaaja mööda lasknud, sest erinevaid tasa'sid saab tasuda vaid kella kümneni. Selleks hetkeks olime juba päris nördinud ja läksime ülikooli, kus oldi meie murega juba tuttav ning olemas oli ka uus lahendus: andsime kõik oma dokumendid ülikooli esindajale, kes lubas paberimajandusega ise tegeleda ja lähinädalatel saata kõigile e-maili nende NIE (välismaalaste registreerimisnumber pmtst) ja ajaga, millal oma elamisloa kätte saame.

Niisama kolp

Sinna see asi tookord jäigi, kiirkerimine novembri keskpaika, kus Eva sai enda e-maili ja mina ei saanud. Mõtlesin, et noh, pole hullu, ehk saadavad hiljem, palju inimesi etc. Ei, ei saatnud ning ka minu saadetud arupärimistele ei saanud asjalikku vastust. Pärast seda mõtlesin, et mis seal ikka, jätan tegemata, mida nad ikka teevad.
Detsembris sai meie üldlist aga väga tõsise sisuga kirja, kuidas kõiki, kes pole elamisluba taotlenud, võivad oodata ees tõsised trahvid ja muud asjad, ühesõnaga, et do it nao. Lükkasin ehthispaanlaslikult sellega tegelemise jaanuari, kus alustasin taas e-mailide kirjutamisega, millele keegi loomulikult ei vastanud ning täna hommikul ärkasin vara, et ülikoolist isiklikult aru pärida. Sealt selgus, et minu ID-kaardiga oli mingi jama olnud või et see ei sobi dokumendiks - ühesõnaga suur hunnik õudust, nagu alati. Seadsin edasi sammud siis migratsiooniametisse, endal kerge hirm südames, sest eelmisel õhtul lugesin nt seda postitust, mille Kairi oli teinud ainuüksi oma NIE taotlemisest, kõlab ju hirmuäratavalt?
Õnn oli siiski minu poolt - migratsiooniametis tervitasid mind muhedad turvamehed ja asjalik onu, kes ütles, et olin jätnud kogemata oma ankeedil sünnilinna märkimata (!!), mistõttu ei saanud nad minu andmetega tegeleda. Andsin siis oma puuduvad andmed, sain vastu sellesama tasa, mida pangas maksta. Panka jõudsin isegi õigel ajal ning sealne mehike oli ka hästi armas, küsis, kuidas mulle Erasmus meeldib ja et kas ma olen Soomest, sest nimi kõlavat väga põhjamaiselt, heh. Pärast pangaskäiku vudisin migratsiooniametisse tagasi ning seal sain viie minutiga kätte väikese paberikese, millel on kirjas, et resideerun Granadas alates 10. jaanuarist.
Ma ei ole enam immigrant, juhhei!
Mul on kerge tahtmine veebruari lõpuks koostada nn Granada Erasmuse 10 käsku, milles toon välja, mis vigu tuleks vältida ja milleks valmis olla, ilmselt peaks selle mitmekeelsena tegema, nt eesti-inglise-hispaania. Sinna kirjutaksin küll trükitähtedega, et ära vaevu e-mailidega, mine käi kohapeal ära, inimesed tegelikult aitavad päris hea meelega.
Pilte pole teinud juurde eriti, õnneks Kanaaridel sai neid umbes miljon tehtud, nii et kasutan neid.


Pai pai, mul on üks kivi vähem südamel, nüüd saan rahulikult oma säästukuud poodlemisega rikkuma minna!

una caja llena con mil primaveras

Oleme rõõmsalt Granadas tagasi, on aeg kuidagi see meie puhkus kokku võtta. 

Aastavahetus

Praegu ei oska veel eriti, on nii palju lugusid, mis sulanduvad kokku üheks ulmeliselt toredaks kaheks nädalaks, mis möödus kaugelt liiga kiiresti.

Et see blogi on siiski rohkem minule meenutuseks, siis panen asjad kirja märksõnadega - nii paljud lood on lihtsalt sellised, mida ei saa erinevatel põhjustel pikemalt jagada või mis ei saaks seletamise tõttu paremaks, piisab, kui meie mäletame, eksole. 

Pikemalt saab meie asjatamistest lugeda Anne blogist, kes üritab nüüd mälu järgi asju taastada, kuid minu mälestuste rida on hiiglama pikk: alustades sellest, kuidas sinna jõudes soe õhk nägu paitas ning Anne meid šokolaadisaiakestega ootas ning kuidas juba esimesel õhtul nägime, et Anne on väga minev kaup, keda isegi taksojuhid oma poegadele miniaks tahavad. Aga ausalt, kes ei tahaks.

Õhtud möödusid nii puhkuseliselt, et oleks kui paremini ei teaks, hakkaks alkoholitarbimise pärast muretsema: aga mida muud ootad saarelt, kus vein on veega samas hinnaklassis. Vein on odav, vein on hea, tinto de verano on veel odavam, meerummist ja muust heast-paremast rääkimata. 

Lolita 

Avastasime parke, tänavaid, ajaloolist kesklinna .. ekslesime ühest kohast teise, saades järjekordselt kinnitusi sellest, et inimesed ei tea ühtegi tänavanime, kuid meie ka ei teaks, sest neid tänavaid on lihtsalt niivõrd palju ja nad on väga segadusseajavad. Kui Granadas on iga väiksemgi vaba ruum mingi nimega väljak, siis Las Palmasel on sama ruumi nimeks hoopis park, nii oli ka meie maja ees Muusikute Park (parque de los músicos), kus õhtuti kogunesid lapsed jalgpalli mängima ja paugutajaid õhkima ning teismelised kogunesid kogunemise enda pärast. 

Saime endale väita, et see fakt, et inimesed meid ei mõista, on nende juhmuse, mitte meie keeleoskamatuse tõttu: küll ei saanud nad aru, kui ma tualetti palusin kasutada, küll seda, kui Eva küsis, kus on baar - sest "bar" on ju keeruline sõna, eksole, mida saab väga valesti öelda; rääkimata sellest, kuidas isegi tähthaaval tänavaid öeldes on inimesed segaduses. Aga samas baaris tellimust andes kisasin ainult kolm sõna ja ülejäänu näitasin kätega - kõik toimis.

Väljas käies veendusime, et oleme ka saarel sama popid tüdrukud nagu Granadas, ilma lähenemiskatseteta ei möödunud ükski õhtu, mina sain mitu korda väita, et olen hispaanlanna Maria, kellel on kuri mees (half-true! :D) ning isegi, kui me käisime meigi- ja unevabalt rannas, otsustasid keskealised mehed ühehäälselt, et me vist oleme kõik modellid. Mina olin siis ilmselgelt lombakas modell ka, kheheh. 

Mida aeg edasi, seda laisemaks me kõik läksime, iga asja tegemine võttis meeletu aja, et enne end püsti ajada, väga tavalised olid  vestlused "me peaks nüüd poodi minema", millega inimesed nõustusid ... ning siis ei teinud me järgnevad 10 minutit ikkagi ühtegi liigutust, et meie ülimugavalt lebodiivanilt tõusta. Selle laiskuse taha jäid ka mitmed meie plaanid, mis jäävad järgmiseks puhkuseks Kanaaridel: päkapikumütsidega rannapildid, autotripp läbi saare (mis jäi nii meie laiskuse kui raha taha, baw), me ei külastanud mitte ühtegi muuseumi ega teinud üldse midagi eriti kultuurset - sest meil oli puhkus. 

Aastavahetus oli meil glamuurne, kõik lõid end üles, vaatasime oma 12-korruselise maja katuselt ilutulestikku ja tegime palju pilte, millest 90% küll kunagi avalikkust ei näe, hah. Sellest õhtust jäävad meelde päris mitmed "oot, see tuul ei puhu, ma puhun ise Merjele kleidi alla" tsitaadid. Tutvusime Anne kohalike sõbrannade-sõpradega, tõstsime toosti Eesti auks, veensime neid, et me oleme kõik väga head lauljad (mida Anne ja Eva ka on, mina üritan lihtsalt mitte neid segadusse ajada oma viisitu jorinaga :D). 

Ühel õhtul käisime uudistamas kohalikku drag-queen show'd, kus olid siis naisteks riietunud mehed, kes teesklesid eepiliste laulude laulmist, kandes sädelevaid õhtukleite, hiiglama kõrgeid kontsi, parukaid ning meeletutes kogustes meiki. Sellelt õhtult võtsin kaasa mitu otsust - omandada nende enesekindlus ning oskus kontsadega spagaati teha. Sest see nägi nii awsum välja. Selleni läheb muidugi pisut aega, sest kontsasid ma jätkuvalt valu tõttu kanda ei julge, aga küll varsti olen jälle okei ja vallutan 10cm pikemana ka erinevaid tänavaid ning künkaid. 

Väljas käies külastasime nt ka Poisonit, kohalikku raskema muusika pubi, kus kuulsime üle tüki aja "Gay Bar'i" ning õppisime, et Eva on väga ilus piltidel, millelt ta lahkuda üritab. Tantsida saime pigem rohkem kui vähem, kohalik erasmuslaste baar on võit nii mitmel rindel - kenad baaritöötajad, odavad kokteilid, üsna hea muusika ning ühel korral ka diskor, kes mind karukallistusse haaras, kui räppi küsisin ning terve ülejäänud õhtu jooksul alati käppa viskas, kui ma tema poole vaatasin. 

Detsembri viimastel päevadel käisime veel ookeanis end kastmas, avastasime, et ookeani tollepäevane eesmärk oli meid ära uputada, mis väljendus väga tugeva läbipeksmisega lainete poolt, kuid jäime siiski kõik ellu ja muuhulgas on meil ka "Walking Deadi" Las Palmase special poster olemas, kui Hollywoodil kunagi vaja läheb, heh. 

Jaanuaris võtsime vaiksemalt, käisime küll ka paar korda väljas, kuid enamasti lihtsalt laisklesime, vaatasime filme (ma olen meie viie seast kõige osavam filmide mahamagaja, tuleb välja), vallutasime maailma oma kirjanduslike oskustega, tegime head sööki; söögist võiks tõesti eraldi postituse teha, aga ilmselt piisab, kui ütlen, et nälga me ei jäänud keegi ning toit oli hea ja suurtes kogustes. Viimasel õhtul saime lõpuks endale ka kuuenda kitarrikeele ning veetsime palju aega naerdes ja lauldes, võttes kõigilt sõna, et suvel koguneme paadisillal uuesti, et laulda: quiero tocar el cielo azul, el cielo azuuuul.

Täna hommikul aga .. ärgates panin jalad külmale kivipõrandale. Põrand oli külm, sest see oli kivist. 

Lõpetuseks ütleksin veel, et aitäh, kallid Anne, Merje ja Henri, et te meid kutsusite ja talusite! Puhtast südamest ütlen: pohYOLO, need olid mu toredaimad kaks nädalat terve Hispaania jooksul <3