and my empty lungs are filled with the ocean

Eile oli meil ka päriselt playa ehk siis käisime Evaga rannas vaba päeva tähistamas. Meile lähim rand asub umbes 60 km kaugusel Salobreńas, kuhu käib õnneks päris mitu bussi. Ilmselgelt ma ka jätkasin oma suurepärast saagat "Kristel unustab asju kontrollida" - bussijaamas olid pikad järjekorrad ja siis mõtlesin, et katsetan automaadist ostmisega. Et noh, ei oska, siis ei oska, aga proovitud. Sain hakkama, 'twas great .. kuni ma mõistsin et hispaanlased raiskavad paberit ja ei trüki edasi-tagasi pileteid ühele lehele, vaid kahele. Ehk siis oli meil kahe inimese peale kaks piletit - üks Salobreńasse ja üks tagasi, sest ma ei kontrollinud masinat, mis lihtsalt pildus pileteid endast välja. Ma eeldasin, et kui ta selle mulle juba kätte viskab, siis all is good. EI, ei olnud. Long story short, masina juurest põrandalt leidsin ühe pileti veel, mille olin ostnud, ja tore bussijaama tädi kirjutas mulle käsitsi tagasipileti, mis isegi hämmastaval kombel toimis! Aga, remember kids - pileteid tuleb alati kontrollida! :)

Siinkohal suur thumbs up sulle, Britt - see sädelev päikesekreem muudab mu automaatselt diskokuuliks, I look fabulous and glimmering with it. Ja see ei taha eriti pesus ka maha tulla, nii et all the shining + kaitse päikesepõletuse eest. Okei, nägu on veidike hell täna, aga mitte midagi, millega hakkama ei saaks.
Täna on aga pühapäev ja see tähendab siin, et terve linn on lihtsalt kinni ja asjatu. Kui seda oleks teadnud, oleks hoopis tänasest rannapäeva teinud.

Look, there's a fountain! 

Homsest algab kool ja LOODETAVASTI järgmise postituse teen juba meie korterist, mille me teoreetiliselt leidsime, aga kuhu me pole veel sisse kolinud.
Also, pictures!
Ma ei ole kunagi eriti osav piltidel-olija olnud, nii et ma lihtsalt ei ürita nüüd enam :)


Also, päeva väike võit - mu arvuti streikis vahepeal ja ei tunnistanud mu kõrvaklappe, aga nüüd jälle on okei, nii et saan oma muusikaga vahelduseks tegeleda. (jah, ma panin küll Gangnam style'i käima, I have missed that song)
Sooja on palju, aga kummalisel kombel ööd on jahedad. Sierra Nevada! Ja inimesed väidavad, et talv on siin ka külm, nii et võib vast loota, et alla 10 kraadi ei lähe ;)

palmi all magamas

Ma nii tahaks teha seda rõõmsat "meil on kodu" postitust, aga ei, meil pole kodu. Täna käisime ühte korterit vaatamas, oli mingis korralikus hood'is, kus tänav lõhnas uriini järele ja pargipinkidel magas vähemalt üks mees. Aga korter ise oli väga ilus ja oleksime elanud koos ühe sõbraliku noormehega. Aga apparently me ei ole eriti nõutud kaup, kuna me jääme ainult pooleks aastaks. Ja teine enda poolt kokku lepitud kohtumine teatas meile rõõmsalt läbi uksekella, et "ya es alquilado" ehk siis korter oli juba ära üüritud ja me kõndisime selle jaoks aega parajaks tehes kokku kolm tundi linnas. Noh, võib öelda, et me pole praegu the cheeriest bunch in Granada. Aga alla me ei anna ja homme hommikul kell 11 on meil veel üks korter vaadata, kui seda millegipärast ei saa, siis hakkame mööda tänavaid käima ja lihtsalt inimestele helistama. Desperate times, desperate measures, eksole.

Eile käisime linna ka vaatamas, Granada on niiii ilus, täis pisikesi ja keerlevaid tänavaid, mägesid (ilus tagumik, here I come) ja kõik on nii soe ja päikeseline. Kui välja jätta see, et meie mured ilmselt alles algavad (koolile ei julge veel mõeldagi, üks kivi korraga teelt ära veeretada), siis koht on meil ikka superilus. Kuna ma ei tohi majadest pilte postitada (mõni siin ei lubanud), siis ma hakkan lihtsalt toidust rääkima. Ha! Tänane jäätisekokteil oli meil kohviga, see oli väga väga hea. Eile jõin/sõin mingit väga väga magusat asja, mida nad siin frappé pähe müüvad. Tundub siiski, et neil on päris frappé'd ka, jei. Võin isegi hakata siin kohvi jooma. 

Granada on täis ka plaza'sid ehk väljakuid, näiteks kui neil on tänavate ristumiskohas palm kasvamas, siis kindlasti on see mingi plaza. Meie hostel nt asub kahe plaza vahel (plaza de lobos (hundid) ja plaza de trinidad (kolmainsus)). Huntidest ka väga sobiv pilt. Mulle igatahes meeldib. 

Mul oli täna kõndides nii palju mõtteid, millest kirjutada, aga praeguseks on kõik kuhugi haihtunud. Vesi on joodavam, päike on ikka päikeseline, täna eksisime veidike vähem juba ära.. 

Ja loomulikult teen siin kiirelt reklaami ka ära - meie hostel . Srsly, kui kunagi Granadasse satute, ööbige siin, inimesed on nii muhedad, praegu kuulame siin biitleid :D hommikusööki saab päev otsa ja nad aitavad korterite ja kõigega (meile lihtsalt nende korterid ei sobinud, not their fault) ja on nii khuulid 

Nüüd tuleb lihtsalt pöialt hoida, aidake kaasa - väike kollektiivne chant: Eva ja Kristel leiavad kodu. 

Ja shopping seems to be great, ma nägin täna juba pitskleite ja neetidega saapaid, mida ma tahan osta :D 

Kallipai, kalinihta-sas! 

Lisan endast ka pildi, tungival nõudmisel, kiitke või laitke.  

Kui tahate rohkem, peate Evale ütlema, et ta minust rohkem pilte teeks! Võib ka siin kommentaariumis seda teha. 

Also, Vootele, kui sa mulle mingeid rootsi vestlusfraase tahad öelda, siis see oleks ka muy bueno, minu strömbrytarest ei ole eriti kasu :D 

sleeping in airports

Eilne päev on täiesti reaalselt vist minu elu kõige pikem, päeva üldmarsruut oli Jõgeva-Tartu-Tallinn-Riia-Barcelona-Granada.
Alustasin hommikut kell 2:30 ärkamisega, jõin kohvi ja tegin võikusid ja sain oma suurima pimedasõidu kogemuse, kui ise Tartusse sõitsin. Oli üsna naljakas, sest nähtavasti ei märka ma ühtegi liiklusmärki, mis kiirust määravad.
Bussijaamast väljusime Evaga 4:30, Tallinnas olime pärast seitset, väga edukalt
 jõudsime Riiga ja sealt  Barcelonasse.
Barcelonas tehti minust loomulikult kohe abielus neiu. Kes siis sellest on kuulnud, et mõni vallaline veel üksinda reisib, eksole?

Barcelonas saime juba Hispaania õhku hingata, mis lõi küll kergelt saapaga makku oma pea 30 kraadiga. Linna seekord avastama ei läinud oma paari tunniga, küll jõuame. Barcelona lennujaam ise on suur ja väga kummaliselt ehitatud, sest seal oli terve lennujaama peale üks pistik - üks, I remind you. (lootsime näha suggestion boxi ja kirjutada sinna, et necesitáis más enchufes, aga seda soovituskasti ei olnud kahjuks olemas. Ja tasuta avalik wifi pole Hispaanias inimõiguste hulgas, it does not really exist :(
Lend Barcelonast Granadasse oli küll minu elu KÕIGE hirmsam, muidu mul lendamisega probleeme ei ole, aga kui ikka enne lendu lennukis elekter lihtsalt ära läheb, siis võtab veidi kõhedaks küll. Ja need hääled, oo, need hääled kõlasid, nagu lennuk hakkaks kohe tükkideks lagunema. Ja esimest korda elus oli saateks korralik matusemuusika - siin.
Siiski, ellu me jäime ja Granada lennujaama jõudes olin ma juba nii väsinud, et isegi kastitäis kutsikaid ei oleks suutnud mind ärkvel hoida. Aga meie bussijuht suutis! Nagu mina, ei hoolinud ka tema ühestki kiirusepiirangust ja oli muidu väga vali ja hüüdis peatuste nimesid.
Õhtu lõpuks me tulime õiges kohas bussilt maha ja meie hostel pidi väga lähedal olema. Aga me ei suutnud leida õiget tänavat, ründasin siis õhtust jalutuskäiku tegevat paarikest, kes ka ei teadnud, millest jutt on ja pärast kohvritega ringijooksmist ja inimeste küsitlemist tekkis mul tunne, et the hostel is a lie ja keegi on mingit julma nalja meiega teinud.
But again - hostel on muhe, saime magada ja süüa, seda juhib siin üks noor Rootsi poiss, kes lubab meil ka aidata korterit ja kõike muud otsida, fingers crossed. Ja kuna siin on wifi, siis praegu mu suur sõber Ubuntu teeb kõiki oma update'e, mida varem ei saanud, dehüdratsioon on üsna suur, aga kraanivesi on üsna kõlbmatu, sest maitseb täpselt nagu kloor. Kontsentreeritud kloor. Ning nende vesi on siin nimega "veri", minu jaoks see oli naljakas, you don't have to understand it.

Ma siinkohal vabandan oma lugejate ees (keda tundus hämmastavalt palju olevat, jei), ma olen NII halb turist. Pean hakkama pilte tegema. Kuigi noh, kõik lennukid näevad seest samasugused välja, nii et vast pole väga oluline. Mõni pilt ikka on, though :)
Täna plaanime Evaga ka väikest/suurt linnatiiru, et eilset istumist oma organismist välja saada, pictures will be made, Kristiina, ma võtan su palvet arvesse! 
Ja ootan ikka kirju, oma tavalisele aadressile internetis :)

Take your protein pills and put your helmet on

Köhin oma internetihääle uuesti puhtaks - see on siin koht, mis saab jäädvustama minu järgnevat viit-kuut kuud, kui ma olen Hispaania lõunaosas Granadas ja võtan Alhambra varjus päikest, süües sadat erinevat sorti jäätist korraga. Ma ei luba midagi enneolematut ega tavapäratut, natukene pilte, pisut oma seiklusi ja ilmselt rohkem "i-miss-my-boyfriend" juttu, kui keegi teist kuulda tahaks.
Sõit algab meil Evaga homme, täna on veel kohver pakkimata, tõstan sarju ja muusikat läpakasse ümber nagu üks õige igavuseks valmistuv neiu kunagi.

Olen pikemat aega juba mõelnud, mis minu välismaa-aja eesmärgid on.. tahaks õppida keelt, ilmselgelt. Aga olgem ausad, mu peamine põhjus on see, et mulle meeldib soojus, kohe väga meeldib. Ja kuna Eesti mulle seda ei võimalda eriti, siis tuleb päikest mujalt otsida - ad solem, nagu kõik mu väljasurnud ladina sõbrad ütleksid. Võite sellest blogist mõelda kui pisikesest päikesenurgast Eesti halluse keskel (vaatan aknast välja ja kohe uskumatult hall on kõik).

Edaspidi tuleb ka sisukam jutt, aga praegu astun oma riidekuhilale vastu, et seda kuidagi 20 kg sisse mahutada. Aga üsna kerge südamega, sest talvemantleid ja karupükse ma kaasa ei pea pakkima, juhhei! Seiklus, alga.