Soovilugu

Teisisõnu: Tere, Riivo!
Taustalugu: ma olen siin mitu korda öelnud, et ask and you shall receive ning Riivo ütles ühel õhtul, et ei taha enam kuulda hispaanlaste kohta hala, vaid andis meile Evaga ülesande minna ja otsida üks korralik "lägaburks" Granadast. See muidugi tähendas, et asusime selle suure eesmärgiga järgmisel hommikul teele ning otsustasime lõpuks araabia/türgi linnaosa kasuks, kus on suurem tõenäosus kebabide kõrval ka korralikku hamburguesa't saada.
Ja saime! Valisime õnneliku juhuse läbi veel eriti toreda onkliga koha, kes andis meile tasuta falafelit (fritüüritud aedviljapallid) hummusega (kikerhernepasta, niiiii hea); sai aru meie omavahelisest jutust, et me oleme Eestist - siin esimene selletaoline juhtum - ning tegi meile ka hinnaalandust.
Ning burger ise oli väga hea - seesamikukkel, juust, liha, praemuna, salat ja kaste. Mitte väga lägane küll, aga siiski saab minu heakskiidu.
Ja kuna pildid või midagi, siis siin on minu katsetus ühel ajal rõõmsat nägu teha ja burksist ampsu võtta, looks slightly insane, aga mis seal ikka, they all can't be winners :)

Aga muidu on ka meil väljas külm, võeh. Peletame külma hea söögi ja šokolaadiga. Ja Hispaanias - kui öeldakse, et šokolaad on viskimaitseline, siis ta ka ON viskimaitseline.

suudelgu sind sirelite lõhn.

Lihtsalt tahtsin mainida, et mul on maailma parim ema ehk sain oma Hispaania esimese (ja ilmselt ainsa) paki! :)
Asi algas sellega, et palusin pakki kama ja ühte kodust kampsikut ning lõpuks sain paki, mis kaalus peaaegu kolm kilo ja oli sellise sisuga, nagu kõrval näha on. Sahtel on nüüd head-paremat täis, üritan midagi ka Kanaaride ajaks jätta, aga no promises, magusad asjad on alati minu sõbrad olnud.
Ja siinkohal kiidaks, et ema pani paki teele teisipäeval ja juba sama nädala laupäevaks oli see kohal, kuigi mind ennast polnud siis kodus, nii et kätte sain selle esmaspäeva varahommikul. Siiski, väga kiire tegevus, kahju, et Eesti poole asjad nii kiiresti ei liigu. Samas kohale on varem või hiljem siiani kõik jõudnud, ptui-ptui-ptui. Hea asi Hispaania juures - pakid tuuakse koju, nii ulmeliselt mugav ikka.
Muud uudised: hea, et pühapäeva sooja ilma ära kasutasin jooksuks, sellel nädalal jõudis ka meile talv - öösel langeb temperatuur NULLI. Võib öelda, et ei oodanud seda päriselt. Võeh, külm. Aga mis seal ikka, natuke-natuke aega ja siis Anne kaissu ja palmi alla! :)
Seljale olen ka suutnud kuidagi haiget teha, juba teist päeva annab kohutavalt tunda, eriti kui üritan vähekenegi venitada-joogatada. Bläh. Aga küll ära paraneb, it always does, ja Eestist kaasavõetud valuvaigistitest olen siiani täpselt kaks ära kasutanud, nii et varu on.
Ja teine pilt on üks, mille täiesti juhuslikult leidsin, isegi ei mäletanud otseselt, et peol pilti tegime, noormehed on täiesti võõrad, kutsusid lihtsalt, et "OMG, blond tüdruk, tule, lase ma olen sinuga playa (nagu player, mitte rand :D)". Hispaanias on kuidagi siiani tekkinud oskus isegi pärast mitmeid mitmeid kokteile pildil ikkagi normaalne jääda, mwhaha, selle peaks küll koju kaasa võtma.
Tänasest algab jälle nädalavahetus, nii et juhhei, elu on ilus! Kiirelt mainiks ka selle ära, et siin IGAL peol on kohustuslik ikka pilte teha, aga kvaliteedilt on need tavaliselt täiesti kohutavad - ühes klubis tehakse neid isegi täiesti tavalise digikaga ning enamasti ei tea tegijad ei valgustusest ega nurkadest ega üldse millestki midagi. Mina ka muidugi ei tea, aga seetõttu ma ka klubidesse "professionaalseid" pilte tegema ei lähe.

Muusikavalik on täna üdse mitte hispaanialik, aga miski mu hinges lihtsalt hüüdis Vennaskonna järele, keegi kuulama ei sunni, aga, sõbrad, olge lahedad!

Alhambra

Arheoloogia!

Võtsime ka lõpuks end kokku ja käisime Andaluusia, julgen tõesti öelda, suurimat/tähtsamat vaatamisväärsust kaemas. Alhambra näol siis tegu hiiglasliku lossi- ja aiakompleksiga, mille keskmes on 9. sajandil ehitatud tsitadell (<südakindlus> ütleb ÕS), millele algselt araablased ja hiljem kristlased hakkasid hooneid ja aedu ümber ehitama. Kokkuvõttes said nad ühe imeilusa ja päris suure segapudru, mille pindala on Wikipedia andmetel 142,000 ruutmeetrit - on, kus uidata ühesõnaga.

Granada on taustaks

Ülimalt põgus ajaloohetk: Granada on see koht, kus Hispaanias araablased erinevatel põhjustel suutsid oma võimu säilitada, niisiis Alhambras pesitses nende viimane Nasriidide dünastia üle 200 aasta, kuni kristlased nad rekonkista käigus siiski minema ajasid (koos mauridega ka nt juudid, aga see on teema juba ainult asjahuvistele ning mina pole kindlasti õige inimene selle kohta poolikuid teadmisi jagama). Pärast seda kasutasid Alhambrat osaliselt ka kristlikud valitsejad, kuid mitu sajandit lasti tal lihtsalt seista ja laguneda, kuni 19. sajandil ta nö uuesti avastati ja taastati, muuhulgas on ta ka UNESCO maailma kultuuripärandite nimekirjas.

Meil ei olnud loomulikult päris selge, kui kaua me sinna jalutame, nii et varusime pärast reedest pidu piisavalt aega, kõndisime rahulikult kesklinna ja sealt meenus, et Alhambrasse tee läheb järjest ülesmäge, juhhei. Tee peal on õnneks palju juhatavaid silte, mis näitavad täpselt, kus sina oled ja kuhu suunda kõik jääb ning isegi, kui kaua aega kuhugi jõudmiseks tavalistel inimestel läheb, nii et ära ei eksinud seekord. Teel on ka mitmeid puhkekohti ning vastavalt tahtmisele viib Alhambrani Plaza Nuevalt kolm suuremat alleed, mis viivad läbi metsa. Täiesti tõsiselt, seal on mets, kus sa saad rahulikult jalutada ja ilma nautida ja soojade ilmadega ma istuksin seal ja loeksin raamatut. Hinges ikka maalaps, pole midagi teha.

Detailid, I tell you.

Piletid olime me eelnevalt internetist soetanud, sest kohapealt pileti ostmiseks peab järjekorda minema enne kella kaheksat hommikul ning turismihooajal ei pruugi sa ka siis piletit saada, sest kohapealt müüakse vaid 30% pääsetest. Kuigi suurim suvi on ka siinmail läbi, ei hellitanud me illusioone, et viitsime hommikul pimedas mägedesse matkama minna, nii et maksime pisut rohkem ja valisime siiski internetist ostmise tee. Siin on üldse levinud, et kui sa tahad millegi jaoks pileteid internetist osta, läheb see sulle rohkem maksma (euro-paar pileti pealt kindlasti) ning Alhambra puhul ei saa sa isegi pileteid välja printida, et pärast kiiremini läheks - ei, sa pead minema ikkagi varem sinna ja oma piletid spetsiaalsetest masinatest välja printima. Sest fuck Internet, that's why.
Piletimasinatega võitlesime ainult natukene ning järjekord liikus väga kiiresti - see oli paarsada meetrit pikk, kuid nelja minutiga saime juba aedu uudistama, mõned asjad siiski ka toimivad siin riigis.

Hiljuti restaureeritud Lõvide Väljak

Iseenesest pole midagi väga seletada, palju puid, palju varemeid, aedu, lilli, torne (saime ronida taas, juhhei), piisab vast sellest, kui ütlen, et mu põhilause terve kolme Alhambras veedetud tunni jooksul oli "uuu, kui ilus". Sest kõik OLI ilus. Vaated Granadale on hindamatud, kasvõi ainult seetõttu, et asusime nii kõrgel mägedes ja sellele lisaks veel torni otsas. Purskkaevud, vesi, ilusad laed - kõik on teemas. Arhitektuurist ei tea ma muidugi kottigi, aga mind hämmastas kõik see detailirohkus ja ilmselge vaev, mida kõigega nähtud oli - they don't do it like this no more. Ma olen seda ka enne öelnud, aga ütlen veel - siin on kultuuri ja vanust igal pool tunda, väga väga mõnus. Kui keegi siia satub, võtke tõesti pool päeva vabaks ja käige Alhambras ära, see on seda väärt, eriti kevadel-suvel, kui aiad on oma täies hiilguses. Kuigi siis on ka 30-40-kraadine kuumus, millega mägesid vallutades võidelda, nii et plussid ja miinused igal pool.

Treppi mööda voolab vesi

Mulle meeldivad laed ...

Ahjaa, näete siin ka kahe imeilusa pruudi pilti - see on siin vist tavaline asi, sest me oleme seda enamvähem igas linnas näinud, kus me oleme aedu ja kindluseid külastanud. Tundub, et asi käib nii: sul on pulmad ära, sa oled väga ilus ja õnnelik, võtad oma profifotograafid+varustuse ja lähete mitmeks tunniks aedade erinevatesse nurkadesse, et saaks ikka iga puu taustal pildi sellest, kuidas värske noorpaar õnnelikult musitab. Vabandust, kui kibestunult kõlab, not getting used to my solitude still.

...ja puud meeldivad ka.

Alhambra-postituse jaoks infot guugeldades sattusin ka selle muusikapala peale, mille Debussy kirjutas just Alhambrast innustuse saanuna, päris kena, kas pole.

Pilte ja infot võite kõik rõõmsalt ka ise wikida, ma ei jaksa täna entsüklopeedia olla, vaadake lihtsalt pilte ja olge kadedad, et meil alles ilus ja päikesepaisteline varasügis on.

Muide, aitäh kõikidele oma sõpradele, kes mu üleskutse peale mulle ka kirjutasid. Ohwait. Keegi ei teinud seda. Shame on you, guys! :D


Hilisem edit: Täna oli üks nendest päevadest, kus kõik oli halb ja ma mõtlesin ainult, et terve maailm võib minu poolest rahumeeli põrgusse kerida ja Hispaania endaga kaasa võtta. Ning siis meenus, et see pole Eesti ja väljas on ka õhtuti 13-15 kraadi sooja - seega viskasin tossud jalga ja pean tunnistama, et kuigi olen võrdlemisi spordikauge, siis see viiekilomeetrine jooksuring, mille tegin, lõi pea selgeks küll. Ning otsese edusammuna võtan seda, et kui eelmisel korral tahtsid kopsud viimasel kilomeetril juba rinnakorvi kaudu välja kukkuda, siis seekord tundus ring isegi lühikeseks jäävat. Ju see mägedes turnimine midagi ikka annab.

White

Ehk siis täna veetsin väga reedele kohase õhtupooliku: käisin raamatukogus riiuleid skännimas ja asju otsimas, nipet-näpet sain ka, will get busy. Ja pärast seda käisin teisel ülikooliteatri etendusel, mille nimi on "White" ja mis inspireerib ka mu pealkirja. Selle tegijateks ja avalikkuse ette toojateks olid noorukid ühest Hiina ülikoolist, mille nime ei mäleta, lugesin kavalehte, tundus huvitav: noor autistlik kirjanik, kelle elu on hall ja üksik, kuid kelle teostes on nii palju kutsuvat elu, et ta üritab oma tegelaskujusid ellu äratada. Sounds interesting, right?
Võib-olla see seda ka oli, ma ei tea, sest see oli kõik hiina keeles. Mulle ei tulnud hetkekski pähe, et see võib olla milleski muus kui inglise keeles ja ma ootasin huviga, et kuidas nad siis engrishit vägistama hakkavad. Hah, nali oli seekord minu kulul. Kuid pean tunnistama, et näidend ise oli visuaalselt lihtsalt lummav - kõik oli valge, nad heitsid väga palju paberitükikesi õhku, mis meenutas väga muhedalt lumesadu, tegid linadega trikke ja kõik kokku oli hämmastavalt ilus.

Granada enda toodetud rumm meega, mekib hää.

Loomulikult oli mul väga lõbus ise süžeed välja mõelda, kuna ma midagi aru ei saanud, nii et minu peas olid kõik tegelased kerged psühhopaadid, sest nad kõndisid ka täpselt nii, nagu nad oleksid õudusfilmist välja roomanud (link, niimoodi, aga aeglasemalt ja teatraalsemalt). Ning neil olid mingid rätinukud ka, nagu Nukitsamehel, aga hirmsamas võtmes taaskord. Oh, Asians, you sure know how to act like psychos (siin ei ole mitte mingit solvangut, ausalt, ainult minu appreciation ja kiitus selle eest).

Üldjuhul jäin rahule, muidu on ka kõik bien, nüüd mind ootab mu girlfriend away from home, taaskord meerumm ning Fast&Furious'i saaga neljas film, pärast seda British fiesta koopadiskoteegis. Ilusat reedet, ärge üle pingutage :)
Ahjaa, osaliselt oli postitus ka selleks, et panna siia pilt minust seismas, feissis on neid juba liiga palju, aga damn, need kingad on nii kenad, et ma pildistaks neid iga päev ja paneksin kõik pildid siia! :D

Teeme-teeme korda selle katkise maailma

Pisike update oma eelnevast nädalast, on tõusud, on mõõnad, mitte midagi väga suurt, aga pisikesed lood ongi minu võlu, meeldib mulle mõelda.

Burger (60% sellest oli sibul)

Sain teada, mis tunne on hispaanlastega koos rühmatööd teha. Rühmatöö = eestlane on ainus, kes midagi teeb. Asi ise seisnes artiklite otsimises, mitte midagi väga tõsist, lihtsalt aeganõudev. Aega selle jaoks oli poolteist nädalat, ma hakkasin siis isegi pihta, sain raamatukoguga lähemalt sõbraks, väga mõnus koht, vaikne ja soe ja keegi ei sega, aga samas süüa ei saa seal. Avastasin loomulikult, et TÜ on asjalikum e-raamatute omamise osas, vähemalt inglise kirjanduse valdkonnas, omades ligipääsu tunduvalt rohkematele ajakirjadele ja raamatutele. Lugesin siis vahelduva eduga artikleid, lõpuks kogunes neid 20 ringis, vaja oli neid kokku 10. Hea, et ma seda tegin, sest kuigi ideaalis oli mu kahe rühmakaaslasega kokku lepitud, et kõik otsime ja vaatame, ei teinud nad lõpuks kottigi. Üks saatis mulle autori kohta biograafia- vabandust, isegi mitte selle, vaid lihtsalt internetilehe, kus oli väga palju ebavajalikku jama; teine neiu oli siiski kraadi võrra asjalikum ja saatis mulle kolm tundi enne õppejõuga kohtumist viis artiklit, millest igaüks oli umbes 70 lk pikk. Sellel hetkel viskasin käed mõtteliselt taevasse ja otsustasin, et lähen ainult enda otsitutele toetudes, sest nii kiire lugeja ma pole. Ning loomulikult piisas ka minu omadest täiesti, tuli isegi välja, et olin leidnud mingi raamatu, millest mu profesora polnud kunagi kuulnud, aga mis langes ideaalselt kokku tema huvialaga (Ovidian myths and rape in literature), nii et väikesed võidud :) kuigi õppetund siit - tee lihtsalt vabatahtlikult üksinda tööd, säästad rohkem närvirakke ja läheb asi kergemini.

Ja maailm käigu põrgusse; hispaanlased teavad

Siis avastasin raamatukogu ka veidi tõsisemalt - mul on esimene raamat oma baka jaoks kodus! Inimesed olid seal loomulikult väga mittesõbralikud, nagu nad ametiasutustes enamasti ikka, ma olin väga segaduses meie süsteemipuuduse tõttu raamatukogus ning onkel lihtsalt ütles mulle tervituse asemel "qué??" ja viipas mu käega alumisele korrusele. Seal oli õnneks palju toredam onkel, kes tabas kohe ära, et ma olen võõras, ning tõi mulle õiged asjad ning näitas ka muidu, kus mulle vajalik osakond on, juhhei! Plaane on, ma ei ole veel kindel, milleni mu välgatused mind viivad, aga ma saan selle baka ära kirjutatud, ehk isegi siin! (ei tohiks seda tegelikult vist siia nii must-valgelt kirja panna, pärast häbi, kui hakkama ei saa, aga ohwell).

Sügis Granadas

Siis Eva juba kirjutas pikemalt meie õppelepingutega kaasnenud saagast, olen ka mina rõõmsalt välismaal õppijaks vormistatud, aitäh Andrale veelkord, et ta minu dokumentide postiljon viitsis olla, you'll get a cookie! Samas miinuspool dokumendiajamisest - mina pole jätkuvalt midagi kuulnud elamisloast, mida peab ka väidetavalt siin taotlema. Algselt andsime oma dokumendid ülikoolile, kes lubas kõik korda ajada ja meile vajalikud andmed meiliga saata. Eva on selle e-maili saanud, mina loomulikult ei ole. Andsin neile isegi ajapikendust, et äkki pole lihtsalt minuni jõudnud, aga täna saatsin neile ka viisakalt hispaaniakeelse kirja oma põhiandmetega ja küsimusega, et kas mu dokumendid on tõesti kaotsi läinud, et ma peaksin hakkama ise seda kuidagi ajama asutustes, millest ma kuulnudki pole... ei ole eriti lõbus väljavaade tulevikuks, aga loodame parimat! Samuti ei ole ma veel aru saanud, mis täpsemalt juhtub, kui ma seda elamisluba ei taotlegi .. kas ma ei saa riigist välja, kui tahan ära minna? Või lähen jaanuaris Inglismaale ja siis ei saa riiki tagasi tulla? Keegi pole selgitanud midagi, lihtsalt ütlevad, et muy necesario, tehke kindlasti ära, samal ajal, kui meie Las Palmase eestlased teavad, et pole üldse vajalik, kui oled Euroopa Liidust. Saa siis aru.

Hoian Zaragozas maailma paigal

Samuti vaatasime pileteid Eestisse tagasi veebruariks, millega kaasnes ka kerge "I don't even" ehk lend Granadast Barcelonasse on kallim kui lend Barcelonast Eestisse. Samuti ei lähe siit otse ei bussi ega rongi. Paneb kohe mõtlema, et mida kuradit. Aga nüüdseks on probleem tänu Barcelonas pesitsevale Mirjamile lahendatud, kuigi pileteid pole koju veel ostetud, lükkame kõike ehthispaanialikult edasi.
Ja ülikoolis on meil sellel ja järgneval nädalal teatrietendused erinevatelt tudengitruppidelt, teisipäeval loobusin ka mina oma õhtusest loengust kultuuri kasuks, näidendiks oli Huxley "Brave New World" ehk meie mail "Un nuevo mundo feliz". Ma küll lugesin raamatut väga ammu ning mäletasime Evaga mõlemad süžeed ainult ähmaselt, aga ma ei mäleta, et seal NII palju seksi oleks olnud või et seda sellisel moel rõhutatud oleks. Võeh, kõik see dry-humping lava peal .. ma ei tea, minu jaoks see pole see, mida ma teatrilt ootan. Aga muidu näidend oli päris tore, keelebarjäär ei andnud kohutavalt tunda, ainult siis, kui terve saal millegi peale naerda rõkkas, milles meie nalja kas ei näinud või sellest aru ei saanud. Järgmisel nädalal üritan minna ka vaatama, mida bulgaarlased Hamletiga ette on võtnud, see kõlab päris huvitavalt. Ning on inglise keeles, mis on ka päris mõnus.

"Õnn on sinu sees, otsi ta üles!"

Ja eile õhtul tähistasime Evaga kolmapäeva parimal moel - meerumm, "Fast & Furious" I osa ning pärast fiesta en la discoteca. Kuid selle diskoga saime kohutaval moel tünga - see ei olnud pidu, see oli orgia sõna uuemas tähenduses = "ohjeldamatu prassing" (eesti keel on ikka nii ilus ja lahedaid sõnu täis): inimesed hõõrusid enda genitaale kokku, amelesid keset tantsupõrandat, ma nägin käsi, mis olid seelikute all tundmatuid maid avastamas; paarikesi, kes täiesti ennastunustavalt dry-humpisid ning neiude nägusid, kes nägid välja, nagu oleksid kohekohe orgasmi saavutamas. Hämmmmmastav. Me olime lõpuks "peol" vähem kui tund aega ja selle aja jooksul jõudsid meile 3 erinevat seltskonda mehi külge lüüa. Siinkohal mainin, et tegu oli nn valgusfoori peoga ehk saime alguses endale vastavalt perekonnaseisusele valida kleepsud, mõlemad valisime punased, isegi paduvallalisena ma oleksin punase võtnud lihtsalt selleks, et mehi eemale peletada, kähkukas klubi vetsus/tantsupõrandal ei ole minu Hispaania check-listis kohe päris ausalt. :D
Samuti tõestas eilne õhtu, et ükskõik kui hästi ma hispaania keelt ka ei räägiks, keegi ei usu, et ma siit pärit olen, baw. Lõpuks müüsin end norralannana, sest tüütu on selgitada, et Eesti ei ole Venemaa. Kuigi sain eile koolis komplimendi oma inglise keele oskuse kohta, kui üks neiu küsis, kas Eestis räägivad kõik nii hästi inglise keelt ning et kas see on meie riigikeel. Nad ei vaja siin palju ilmselgelt.


Huh, juttu tuli lõpuks rohkem, kui algselt plaanis oli, on aeg minna ja muretseda süüa ja jäätist, sest meil on siin uus mõnus soojahoog, juhhei :)

so amused with dismay

Terve kahe kuu blogi on täis käisin-tegin-avastasin postitusi. Nüüd tuleb veidi aega rahulikum periood, ilm läheb jahedamaks, raha hakkab vähemaks jääma ning eelkõige on igasugustest transpordivahenditest kõrini. Niisiis, Hispaania, mis toimub?

Mojiito, mango ja ananass - kõik ühes topsis!

Peamine vastus - toimub streik. Ehk siis kolmapäeval, 14. novembril, võttis Hispaania osa üle-Euroopalisest streigist maksude tõstmise vastu. Vähemalt nii ma Postimehest lugesin, sest siin ma sain ainult aru sellest, et tuleb streik, aga for the love of me, ma ei suutnud mõista, miks täpselt. Üks siinne lööklause oli "hay culpables hay soluciones" (on süüdlased, on lahendused) ja tudengitel "nos dejan sin futuro" (nad jätavad meid tulevikuta) ehk siis väga üldsõnalised laused, mis väljendavad küll üldist pahameelt, aga mitte midagi konkreetset. Isegi võtsin vaevaks nende brošüüre lugeda ning ka see oli täis täiesti üldist juttu sellest, kuidas üheks päevaks oma ettevõtete sulgemine näitab, et oleme kõik võitlusvõimelised ja hakkame vastu. Võib-olla on asi minus, aga mina mõistan asju paremini, kui on olemas konkreetsed näited, mis toetavad üldist pahameeletormi, et elu on raske ja majanduskriis tapab. Me teame, et raske on, aga palun, PALUN tehke mulle selgeks, mida see streik täpsemalt saavutama peaks?
Mitte et mul üldiselt aktiivsuse ega streikimise vastu midagi oleks, aga mul hakkab tekkima tunne, et siin on streik juba liiga tavaline asi, ülikoolis on meil iganädalaselt suuremad või väiksemad streigid, peamiselt seetõttu, et ülikooli rahastamist vähendatakse märgatavalt. Mõistetav, eksole? Ise streigiks ju samamoodi, võiks arvata. Kuid! 90% kaasõpilastest, kellelt olen küsinud streigi kohta, on öelnud, et ei, streikima ei lähe, aga loengusse ka ei tule, sest ei viitsi. Ja üsna tavapärane on pilt, kus oma õhtuses loengus viibin koos kahe teise erasmuslasega. Sest hispaanlased "streigivad". Ka 14N streik oli meie majapidamises näha nii, et teisipäeval toimus vähemalt kolm pidu tavapärase ühe asemel ning kolmapäeval ärkasin ma selle peale, et meie korter oli täis Sergio peret, kes kõik rõõmsalt lõunat sõid ja vestlesid ning ei näinud grammivõrdki ärritunud välja, et enda raske elu pärast streikima minna.

Koolilõuna (paella, kala, veini saab ka!)

Väga ühepoolne ja ülimalt subjektiivne arvamus minu poolt ilmselgelt, ma ei vaidle vastugi, aga ma tõesti ei saa aru.

Leidsin jalutuskäigul kutsa

Hispaania selle kahe kuuga on niii palju tekitanud juba minu peas mõttelisi küsimärke, mis lõpuks jõuavad "I don't even" tasemele: pangad on lahti hommikul 9-14, sellest ajast saad nt elamisloa blanketi eest tasuda kell 9-10. Kui üldse tasuda saad, sest Hispaania süsteemitus on laialdane ja keegi ei selgita sulle midagi või kui selgitab, siis on 50% tõenäolisus, et sind juhatatakse valesse kohta. Või on sul valed dokumendid. Või on kell vahepeal juba üks minut ajast üle läinud.
Teine asi, mis mind kergelt muigama paneb, on liiklus - kes on seda enne näinud, et vasakpöörde sooritamiseks pead minema kõige parempoolsesse ritta, et siis ületada 4 rida? Sama lugu on siin valgusfooridega, nad ei ole absoluutselt loogilised, üsna tihti on tervel suurel ristmikul korraga punane tuli minut aega järjest. Väiksemate ristmike süsteem on see, et autod ei saagi punast tuld, vaid kollase samal ajal, kui jalakäijatele vilgub roheline tuli. Korra nädalas kindlasti saan kurje signaale autodelt, sest ohõudust! ma julgesin ROHELISE tulega teed ületada. Pole ime, et siin ükski hispaanlane valgusfooridele tähelepanu ei pööra, nende hulka loen praegu ennast ka, sest mulle ei meeldi mõttetu ootamine, kui igal pool on tühi maa, ning ma tean, et roheline tuli ei muuda minu jaoks nagunii midagi.

Spinatipasta avokaadokastmega - makaronieri!

See ei ole nüüd mingi "ma vihkan Hispaaniat ja kahetsen, et siia tulin" postitus, kaugeltki mitte. Lihtsalt aus on riiki kirjeldada nii, nagu ma teda näen, kaua ma ikka päikesepaistest ja heast jäätisest jahun, eksole. Mul endal pole kunagi väga suurt Hispaania-vaimustust olnud, mida üsna mitmed inimesed ei mõista, sest "Hispaania keel ja kultuur on ju NII lahe ja ma olen alati tahtnud sinna õppima minna". Ehk olekski parem, kui ma oleksin kogu aeg pidevalt vaimustuses, et omg, Espańa, aga väga suur vaimustumine pole minu puhul tavaline, pigem näen asju ikka realistlikult.

Hakkab sügis siia ka jõudma

Teisest küljest on hispaanlased siiski ääretult abivalmid ja toredad, ma ei tohiks väga karm olla nendega.  Näide, mis võib seda väidet nii toetada kui ümber lükata, oleneb, mis külje alt vaadata: käisime Evaga neljapäeval peol, päris tore oli, kõhutants ja puha. Kui koju hakkasime minema, oli hispaanlaste jaoks pidu ilmselgelt alles algamas, tänavad olid inimesi täis, ühel hetkel avastasin, et mul ei ole enam rahakotti. Ei hakka siin kirjeldama kõiki õudusi, mis mu peast läbi käisid, lõpp oli siiski õnnelik: kui hakkasime tagasi minema mööda tänavat, tuli meile vastu üks noormees, kes hoidis mu lillelist rahataskut käes ja küsis, kas see on minu oma. Ja oligi! Ja kaardid olid alles! Sularaha oli loomulikult läinud, vargale väga pettumustvalmistavalt 1,50 ainult. Väga õnnelik õnnetus, võib öelda, mis aitas ka kaasa Hispaania deromantiliseerumisele (jah, mõtlesin ise sõna välja) - kõik inimesed EI OLE ilusad ja head, ma peaksin sellest lõpuks ju aru saama, aga kipun pidevalt unustama. 
Pildid seekord Andra soovile vastavalt - toidust ja paar niisama klõpsu ka. Piimast nii palju, et piima ei hoita siin külmas ning see säilib kinnises pakendis umbes kuus kuud. Kummaline, kas pole? Ega ta väga hea maitsega ka pole, kergelt magus järelmaitse on, aga kohvi peal ajab asja ära, me ei pirtsuta. Üldiselt ma ei ole kunagi oma toitu pildistanud, nii et see on väga kummaline, aga ask and you shall receive on minu blogi mitteametlik moto! :D

Zaragoza

Plaza del Pilar

ehk the Travel Writer continues.
Zaragozast ei teadnud me kumbki peaaegu mitte midagi enne minekut, seega ütlen siin kohe ära tänusõnad Teelele, kes andis aitavaid juhtnööre kahele ekslevale rändurile! :)
Zaragozasse jõudsime ka sündmustevabalt ning meid tervitas siiani kõige tuulisem linn - veetsime seal kaks päeva ja peamine emotsioon oli minul see, et kohe puhub tuul juuksed peast ära. Õnneks kiilaks siiski ei jäänud ning linn ise oli uskumatult ilus, ma ei oodanud absoluutselt nii palju, nii et positiivne üllatus.

Kloostrit otsides

Need kaks päeva oli enamasti ka päikesepaiste saatel veedetud, väga hea vaheldus paduvihmale. Halvemast küljest lakkas Eva fotokas töötamast ning mina olin tavapärane udupea ja unustasin oma telefonilaadija Madriidi hostelisse :( lõpuks küll vaid väike ebamugavus, sest ma tulin Hispaaniasse ka varujuhtmetega, kuid siiski ebameeldiv.
Pärast oma hosteli leidmist vaatasime natukene linnas ringi ning jooksime siis bussijaama, et sõita Borjasse, kus on väidetavalt seesama kirik, kus taastati internetikuulsus Monkey Jesus. Enne seda jõudsime muidugi käia ühes Zaragoza sajast pasteleríast ja osta endale ülihead ja magusat kooki, mis oli lõpuks hunnik vahukoort kahe lehttaigna lehe vahel. Kumbki meist seda ära ei lõpetanud, aga vähemalt algus sai tehtud, Hispaania magusused tuleb ära proovida!

Palacio de la Aljafería 

Borja ise oli väga .. pisike ja inimtühi. Aega oli meil 2 ja pool tundi, mis oleks jätnud ideaalis aega täpselt kirikus ära käia, sest väidetavalt kaugus oli umbes 5km. Et üldist põnevust rikkuda, ütlen kohe ära, et me ei jõudnud sinna, sest meil polnud päris kindlat ideed, kuhu minna (internetist ei olnud kaartide osas eriti abi) - järgnesime siis siltidele mis selle monasterio poole näitasid, linnas oli silt, et 5km .. ja pärast kümneminutilist reibast kõnnakut uus silt - monasterio 5km. Veidi tekkis kahtlus, et waitwait, aga rühkisime ikka edasi ... kuni jõudsime kohta keset tühermaad, kus puhus eelmainitud tuul, aga orkaani tugevusega. Oli õhtupoolik, taevas oli miljonit erinevat tooni, tuul oli külm ja kuna me ei näinud enam sellel hetkel ühtegi juhatavat silti ning klooster ei tundunud ka pärast 30 minutit kõndimist kuskil läheduses olevat, otsustasime tagasi pöörduda. Tee peal sain teha palju pilte, sest loodus oli tõesti hingemattev. Jalutasime suurima rahuga läbi surnud ja külma linna ja jõudsime õigeks ajaks bussijaama, kus õhtune buss tagasi Zaragozasse jäi soliidselt 30 minutit hiljaks. Tavapärane asi, eksole.
Zaragozas olime selles hostelis ja seal oli NII soe, eks väsimus ja kõik tegi ka oma töö, aga und jagus seal pikaks ja meeldivaks ajaks. Ning see on ka ainus hostel siiani, kus toas on olnud igaühele lukustatav kapp, mis käib sinu uksekaardiga lukku, plusspunktid selle eest.

Vahukoorekook!

Järgmisel päeval tegime veidi pikema linnaekskursiooni, kohad olid ilusad, nägime ka Ebro jõge, mis oli väga pettumustvalmistavalt pruun, nagu nad siin ikka. Tuul oli jätkuvalt tegus faktor meie päevas, mistõttu leidis aset meie teine churrode söömine, jätkuvalt väga väga hea soojendav magustoit. Pean ütlema, et siiani külastatud linnadest võib Zaragoza isegi teisel kohal olla minu lemmikute nimekirjas (esimesel siiski Granada), kahju, et me sellele rohkem aega ei planeerinud. Aga samas teame järgmisel korral targemad olla!
Pühapäeval veetsime bussis kokku üheksa tundi, mis oleks olnud vähem, kuid siin on vahemaad nii pikad, et bussid teevad vähemalt ühe peatuse, kus saab jalgu sirutada, tualetis käia ja süüa osta. Selle üheksa tunni jooksul ei õnnestunud mul minutikski magama jääda ja õhtuses Madriid-Granada bussis olin ma see häiriv inimene kes täiesti pimedas bussis oma laetule valgel raamatut loeb. Aga samas, kui Eva sai rahumeeli tukkuda, siis minust kaugemal olevad inimesed olid ilmselt veel probleemivabamad. Kuigi väga õnnelikud nad välja ei näinud, peab tunnistama.

Puerta del Carmen

Oma home away from home'i jõudes saime aru, et kütma pole jätkuvalt hakatud ja nüüd hakkab see jahedus isegi minule kontidesse, ei kiida heaks. Samas tänane päev oli jälle imeilus 18+, ideaalne jalutuskäigu päev. Ideaalne näide sellest, kuidas väljas ON soojem kui toas. Kummaline linn, võiks ju arvata, et neil on mingi plaan välja mõeldud, kuna on teada, et talv on siin päris aastaaeg. Ah, ma oleksin praegu ideaalses meeleseisundis, et ette lugeda kõik need suured ja väikesed asjad, mida ma siin riigis ei mõista, aga miks ikka hädaldama hakata. Koht on ilus, vaba aega on palju ning täna ostsin jaanuariks ka piletid Inglismaale, et peret külastada oma suurte õpingute vahepeal. Juhhei!

we're on our own trip
falling in love by the milligram.

Madriiiiiiiiiiiiiiiid

Ehk käisime Evaga reisimas, ei saa ju Hispaanias elada ilma pealinna väisamata. Veetsime Madriidis kaks päeva, mis olid täis turismisust ja poodlemist. Kõigepealt kirjutaksin veidi bussidest ehk meie põhilisest transpordivahendist, mis on küll võrdlemisi odav, aga see-eest võtab kaua aega (Granada-Madrid = 5 tundi); esimene reis läks päris valutult, magasime suurema osa sellest lihtsalt maha, samuti on bussides wifi, samuti saab kuulata raadiot ja vaadata telekat, not too shabby ühesõnaga. Madriid tervitas meid hiiglasliku paduvihmaga, mis meid vist Granadast jälitas, sest tollel päeval oli väidetavalt siin täielik rannailm. Noh, ei lasknud end morjendada, ekslesime ainult minimaalselt ja leidsime oma hosteli - Las Musas -, mida võin ka soovitada julgelt, toredad inimesed, kes räägivad ka head inglise keelt; hommikusöögiks oli muude asjade kõrval laual ka hiiglaslik purk Nutellat ning neljapäeva õhtul saime 2 euro eest kodukootud paellat süüa. Ka meie suurim paranoia - et kütma pole hakatud - oli alusetu ning uni on soojas voodis alati hea.
Esimese päeva veetsime peamiselt põhitänaval poodeldes, maju imetledes ja üldiselt pisut ekseldes, muuhulgas leidsime ühe pisikese siseturu, kus teiste lettide kõrval oli noormees, kes müüs CCCP kirjaga mütse ja matrjoškasid, me olime kergelt hämmastunud, et selline asi on Madriidi südalinnas, aga samas - lõimumine ja tolerants, pole midagi öelda.

Don Quijote ja Sanchoga sõbrustamas

Sõsarad Eestimaalt

Samuti sain ühest orgaanilisest poest osta kanepi-šokolaadiküpsiseid ning mu silmad vist särasid veidi liiga palju seda tehes, sest poemüüja pakkus mulle väga lahkelt mingeid brošüüre, et saaksin ise kodus kanepit kasvatama hakata, noh "juhuks, kui suitsetada tahad".
Poed olid üldiselt samad, mis meil ka Granadas on, lihtsalt suuremad ja neid oli rohkem, kui mööda Gran Víat jalutada, näeb ikka kolm H&M'i ära. Erinev asi on see, et neile VÄGA meeldivad seal poodides viirukid, minu esimene tegevus pärast sealt asjade ostmist oleks nende läbipesemine, et see kohutav viirukilõhn ära läheks, võehh. Saime olla abivalmid võõraste pildistajad ning ühed teene vastutegijad küsisid, et kas me Evaga oleme õed, sest me olevat nii sarnased, go figure, eksole. Õhtul olime kultuursed ja paradeerisime Museo Prados, kus on siis laialdane Euroopa kunstikogu sajanditest 13-18, esindatud oli ka Rubens, kes nüüd on minu peas alati "look at my horse, my horse is amazing" alustaja - no te lihtsalt vaadake ta hobuseid.

Debod ilma meieta

Debod koos meiega

Ka teine päev ei alanud eriti parema ilmaga, kuid me ei lasknud end sellest heidutada, vaid võtsime ette metrooreisi Madriidi äärelinna, et külastada pealinna suurimat kaubanduskeskust, kus oli Primark (ma sain Eva Primarki-süütuse võtta, it felt good) ! Metrooreis ise möödus ilma suuremate segadusteta, ei tea, kas hakkame tõesti osavamaks muutuma või oli lihtsalt õnn meie poolt. Ja kohale jõudes olime täiesti keset tühermaad, mis natuke meenutas Annelinna Mõisavahe-poolset osa: kõrged korrusmajad tühja maa vahel. Aga kaubamaja me leidsime, oli suur ja saime ühte ja teist ostetud. Ülejäänud päeva veetsime pesuehtsate turistidena, külastades Madriidi peamisi tunnusmärke, mille kohta saate ka ise nt wikist lugeda (või linna külastada, kumb iganes rohkem meeldib). Linn on suur, on tunda, et tegu on tõelise metropoliga, katedraalid on uhked, parke on üks kuni mitu ning saime ka Debodi templi ära näha! Tegu siis Egiptusest Hispaaniasse toodud muistse monumendiga, mis oli minu "tahan Hispaanias näha" nimekirjas, väga mõnus. Seal templi juures algas meie pisike ebaõnn, mis väljendus selles, et me ei saanud teisel päeval peaaegu üldse kultuursed olla: hispaanlaslikult oli Debodi tempel õhtupoolikul suletud, turvamees vehkis käega ja ütles, et tulge homme tagasi, kui sisse tahate piiluda. See jätkus hilisõhtul, kui üritasime külastada Reina Sofia muuseumit, kus on nt Picasso ja Dali, ning mis oli ka seletamatutel põhjustel suletud :/

Palacio Real'i väljak

Teise päeva märksõnadeks oli veel meie seletamatu külgetõmbejõud, mis meelitas ligi häälekalt musitavaid paarikesi - kokku lugesime viis, ilmselt vaikselt suudlejaid oli rohkemgi. Ning õhtusöögiks leidsime suurepärase buffet-hiinaka, kus sõime .. piisavas koguses toitu, et pärast veidi ägiseda, kõik oli hea ning magustoidud veel paremad.
Madriidis jäi üldiselt palju nägemata kindlasti, tuleb millalgi naasta, samuti ei õnnistatud meid väga ilmaga, kuigi Eval oli lugu tunduvalt hullem kui minul, sest tema kõndis neli päeva ringi niiskete jalanõudega ja oli uskumatult vapper sõdalane, mina oleksin ammu käed taeva poole visanud ja öelnud, et "screw this, kanna mind, mu jalad on märjad".
Selline reisikirjelduse esimene osa, vaadake majapilte, olge rõõmsad, kui ennast veidi kogun, siis kirjutan ka Zaragozast, kuhu me edasi liikusime.

Kodu

Ma ise selle peale ei tulnud, aga tuleb välja, et kedagi võib isegi huvitada see, missuguses kohas ma lõpuks elan, nii et voilá - väike kollaaž, vasakul minu pisike ja sassis toakene, siis köök ja elutuba. Elutoas on kokku neli lauda, kuigi keegi ei söö nende taga, kes teab, mis eesmärki nad täidavad. Kokku on meie korteris neli magamistuba, elutuba, köök ja kaks vannituba. Et üldiselt üsna suur korter, ruutmeetreid ei oska öelda, aga eks neid on üks kuni mitu. Koos elame ühe toreda hispaanlase Sergioga, vist olen seda ka maininud, ta on väga sõbralik ning pool ajast teda ei ole, sest ta külastab oma vanemaid või oma neiut, kellega kaugsuhtes on - nii et mingit korteriromanssi siit ei tule, ütlen kohe ära. See tundub üldse väga populaarne arusaam olevat, et ega ma Hispaaniast ilma Fernadota ära ei tule - võin öelda, et ei ole siin enda maitsele sobivat Fernadot/Pedrot/Migueli veel kohanud ja ega silmi eriti lahti ka ei hoia nende suhtes, kui aus olla. Mehed on siin ikka üsna õlitatud alfaisased ja see ei tee elu eriti kergemaks, kui poolest jutust aru ei saa :D

Teine pilt siis õunakoogist, mille Evaga eile tegime, meie esimene magusakatsetus siin, väga väga hea oli, retsept siit, aga veidi modifitseeritud (vähem suhkrut, rohkem õunu ja kaneeli). Nii et elu sellel nädalavahetusel oli üsna laisk ja tavapärane, kiidan heaks. Finally some time to get started with all the nothing I want to do.

Üks asi, mida tahtsin veel mainida - kirjutage mulle, ükskõik millest: kuidas teie auto lumme kinni jäi, kui äkitselt talv tuli; kuidas loengud on igavad/põnevad; kuidas leidsite internetist selle nunnu pandavideo. Ma ei diskrimineeri, tõesti.
Kallid ja paid.

Sweeter than heaven ..

.. and hotter than hell.

Plaza de Toros

Tegelikult ei, seekord ei vesta meestest ja pidudest (vb lõpus ainult veidikene), vaid räägin hoopis sellest, millega ma siin kolm päeva nädalas tegelen, sest Erasmusega tulin ma siia siiski õppima, eksole (note the sarcasm, y'all, vinot ja fiestat on ikka tunduvalt rohkem). Igatahes, Erasmusega on kohustuslik täita 12 EAP-d (ainepunkti) ja siin üks aine annab tavaliselt 6. Alguses olid mul veidi grandioossemad plaanid küll: koostasin Eestis suure hurraaga õppelepingu ja siia tulles avastasime (mõlemad Evaga), et neid aineid kas ei loeta või kestavad nad terve aasta ja lõpuks jäi mulle alles algsest plaanist vaid üks aine.
Kooliga seoses oli mul ka väga "meeldiv" tunne, kui külastasin ühte minu jaoks huvitavat loengut Hispaania kelmiromaani kohta - ja ei saanud poolest jutust juba sissejuhatavas loengus aru. Ning kuna selle aine idee oli kirjanduse üle arutamine suuliste ettekannete ja grupiseminaride näol - ja õppejõud ütles, et ükski välismaalane ei saa mingit hinnaalandust -, siis mõtlesin, et ei tee enda elu keerulisemaks. Praeguse seisuga ongi mul siis täiesti absoluutne miinimum, 2 ainet: Inglise teatri ajalugu ja teisena ingliskeelse kirjanduse baastekstid. See paneb teid võib-olla küsima, et waaaaiiiiittt, mismõttes hispaania filoloog ja Hispaanias ja mõlemad ained on inglise keeles ja üldse asjasse mitte eriti puutuvad. AGA. Kuna mu kõrvaleriala on inglise filoloogia, siis on need mul ka vajalikud, juhhei.

Katedraal kooli kõrval

Mõlema aine õppejõud on täiesti suurepärased ja ääretult sümpaatsed, vähemalt minule. Inglise teatri ajaloost räägib meile väga särtsakas punapäine naisterahvas, kellega oleme nüüd kolmandat nädalat Hamletit analüüsimas. Selle aja jooksul on ta rääkinud Voldemortist, ümisenud "Tondipüüdjate" tunnuslugu ning viimases loengus langes pikka hispaaniakeelsesse monoloogi iseendaga, et kas viiekümneaastased naised on veel seksuaalselt aktiivsed ja ehk on  Claudius lihtsalt voodis tunduvalt parem, kui vana kuningas Hamlet kunagi oli, ja seetõttu Gertrud temaga abielluski.

Ja teine õppejõud on ka minu jaoks väga meeldiv ja kohutavalt asjatundlik: on näha, et ta teab inglise kirjandusest väga palju ja tahab seda ka hästi seletada. Temaga oleme nüüd päris kaua rääkinud naiste allasurutud rollist ühiskonnas, mistõttu ma näen igal pool repressioone naiste ja vähemuste vastu, ajupesu nagu ikka. Igas loengus pillab ta palju nimesid: filme, raamatuid, doktoritöid etc, sh ka Monty Python'i "Life of Brianit" ja "50 Shades of Grey" kohta igasuguseid märkmeid, enamasti siiski asjalikke asju. Võin julgelt öelda, et siin loen kohustuslikult kahe ainega rohkem, kui Eestis seda viiega tegin.

Loengud ise on siin hispaanialikud - esmas- ja teisipäeviti kestavad loengud ühe tunni ning kolmapäeviti kaks tundi. See mulle isiklikult eriti ei istu, sest üks tund on liiga vähe ja kaks on kaugelt liiga palju, et ma terve aja jooksul keskenduda suudaksin. Loengud algavad täistunnil, mis siin tähendab seda, et võib julgelt tulla 5-10 minutit hiljem ja jõuda õppejõust varem. Loengu pikkus on üldse õppejõu otsustada (nagu ka Eestis), Eval läheb siin tavaliselt paremini kui minul, sest minu õppejõud ei taha üldse õige ajaga piirduda ning seetõttu saan ma koju tavaliselt pool kümme õhtul.
Kool ise on ilus ja asub kodust umbes 20 minuti kõndimise kaugusel ning sisaldab endas ka veidikest mägironimist - ilmselgelt ainus trenn, mida ma Hispaanias teen. Ja vaated on alati kenad. Paar päeva tagasi just rääkisime Evaga koolist ja koormusest ja kõigest ja siis ma raskelt ohkasin, et ainus mure on see, et nädalavahetused on liiga pikad. Igaühel omad mured, eksole;)

CHURROS!

Aga sellel nädalal oli ka Halloween, mis siin on veidi suurem asi. Meie Evaga oleme muidugi laisad ja jõime lihtsalt rummi ja läksime tantsima, kui tahate rohkemat tähistamist näha, siis Anne on kõrval kirjutanud nende Palmase-Halloweenist, nad olid palju tublimad kui meie. Esimesel novembril tegime suure hunniku kartulisalatit ja õhtul uuele peole. Ning täna oli poodlemine - nagu raha oleks meie vaenlane - ning proovisime LÕPUKS churros con chocolate ka ära, tegu siis fritüürist läbi käinud taignaga, mida kastad kuuma šokolaadi. Kuna siin on päris jahe, oli see tõesti meeldiv vaheldus ja mina olen üsna suur magusanäpp ka, it was a little piece of heaven on a plate. Kuigi igapäevaselt ei taluks, lõpus läks veidi liiga läägeks ära, aga paari kuu pärast kindlasti uuesti.

 Ja nüüd on asi juba liiga pikaks läinud, teen pausi. Kui enne ei kirjuta, siis järgmise nädalavahetuse veedame Madriidi ja Zaragozat avastades, jeeii! :)

Ja oli aeg, et te vahepeal veidi majapilte näeksite! Mina olen ikka samasugune nagu alati, seda võite kõik muudest sotsiaalvõrgustikest kaeda.
Süüdake hingedepäeva puhul küünal, mina unustasin täna kahjuks ära küünlaid muretseda, aga mõttes olen ikka omadega.