Teeme-teeme korda selle katkise maailma

Pisike update oma eelnevast nädalast, on tõusud, on mõõnad, mitte midagi väga suurt, aga pisikesed lood ongi minu võlu, meeldib mulle mõelda.

Burger (60% sellest oli sibul)

Sain teada, mis tunne on hispaanlastega koos rühmatööd teha. Rühmatöö = eestlane on ainus, kes midagi teeb. Asi ise seisnes artiklite otsimises, mitte midagi väga tõsist, lihtsalt aeganõudev. Aega selle jaoks oli poolteist nädalat, ma hakkasin siis isegi pihta, sain raamatukoguga lähemalt sõbraks, väga mõnus koht, vaikne ja soe ja keegi ei sega, aga samas süüa ei saa seal. Avastasin loomulikult, et TÜ on asjalikum e-raamatute omamise osas, vähemalt inglise kirjanduse valdkonnas, omades ligipääsu tunduvalt rohkematele ajakirjadele ja raamatutele. Lugesin siis vahelduva eduga artikleid, lõpuks kogunes neid 20 ringis, vaja oli neid kokku 10. Hea, et ma seda tegin, sest kuigi ideaalis oli mu kahe rühmakaaslasega kokku lepitud, et kõik otsime ja vaatame, ei teinud nad lõpuks kottigi. Üks saatis mulle autori kohta biograafia- vabandust, isegi mitte selle, vaid lihtsalt internetilehe, kus oli väga palju ebavajalikku jama; teine neiu oli siiski kraadi võrra asjalikum ja saatis mulle kolm tundi enne õppejõuga kohtumist viis artiklit, millest igaüks oli umbes 70 lk pikk. Sellel hetkel viskasin käed mõtteliselt taevasse ja otsustasin, et lähen ainult enda otsitutele toetudes, sest nii kiire lugeja ma pole. Ning loomulikult piisas ka minu omadest täiesti, tuli isegi välja, et olin leidnud mingi raamatu, millest mu profesora polnud kunagi kuulnud, aga mis langes ideaalselt kokku tema huvialaga (Ovidian myths and rape in literature), nii et väikesed võidud :) kuigi õppetund siit - tee lihtsalt vabatahtlikult üksinda tööd, säästad rohkem närvirakke ja läheb asi kergemini.

Ja maailm käigu põrgusse; hispaanlased teavad

Siis avastasin raamatukogu ka veidi tõsisemalt - mul on esimene raamat oma baka jaoks kodus! Inimesed olid seal loomulikult väga mittesõbralikud, nagu nad ametiasutustes enamasti ikka, ma olin väga segaduses meie süsteemipuuduse tõttu raamatukogus ning onkel lihtsalt ütles mulle tervituse asemel "qué??" ja viipas mu käega alumisele korrusele. Seal oli õnneks palju toredam onkel, kes tabas kohe ära, et ma olen võõras, ning tõi mulle õiged asjad ning näitas ka muidu, kus mulle vajalik osakond on, juhhei! Plaane on, ma ei ole veel kindel, milleni mu välgatused mind viivad, aga ma saan selle baka ära kirjutatud, ehk isegi siin! (ei tohiks seda tegelikult vist siia nii must-valgelt kirja panna, pärast häbi, kui hakkama ei saa, aga ohwell).

Sügis Granadas

Siis Eva juba kirjutas pikemalt meie õppelepingutega kaasnenud saagast, olen ka mina rõõmsalt välismaal õppijaks vormistatud, aitäh Andrale veelkord, et ta minu dokumentide postiljon viitsis olla, you'll get a cookie! Samas miinuspool dokumendiajamisest - mina pole jätkuvalt midagi kuulnud elamisloast, mida peab ka väidetavalt siin taotlema. Algselt andsime oma dokumendid ülikoolile, kes lubas kõik korda ajada ja meile vajalikud andmed meiliga saata. Eva on selle e-maili saanud, mina loomulikult ei ole. Andsin neile isegi ajapikendust, et äkki pole lihtsalt minuni jõudnud, aga täna saatsin neile ka viisakalt hispaaniakeelse kirja oma põhiandmetega ja küsimusega, et kas mu dokumendid on tõesti kaotsi läinud, et ma peaksin hakkama ise seda kuidagi ajama asutustes, millest ma kuulnudki pole... ei ole eriti lõbus väljavaade tulevikuks, aga loodame parimat! Samuti ei ole ma veel aru saanud, mis täpsemalt juhtub, kui ma seda elamisluba ei taotlegi .. kas ma ei saa riigist välja, kui tahan ära minna? Või lähen jaanuaris Inglismaale ja siis ei saa riiki tagasi tulla? Keegi pole selgitanud midagi, lihtsalt ütlevad, et muy necesario, tehke kindlasti ära, samal ajal, kui meie Las Palmase eestlased teavad, et pole üldse vajalik, kui oled Euroopa Liidust. Saa siis aru.

Hoian Zaragozas maailma paigal

Samuti vaatasime pileteid Eestisse tagasi veebruariks, millega kaasnes ka kerge "I don't even" ehk lend Granadast Barcelonasse on kallim kui lend Barcelonast Eestisse. Samuti ei lähe siit otse ei bussi ega rongi. Paneb kohe mõtlema, et mida kuradit. Aga nüüdseks on probleem tänu Barcelonas pesitsevale Mirjamile lahendatud, kuigi pileteid pole koju veel ostetud, lükkame kõike ehthispaanialikult edasi.
Ja ülikoolis on meil sellel ja järgneval nädalal teatrietendused erinevatelt tudengitruppidelt, teisipäeval loobusin ka mina oma õhtusest loengust kultuuri kasuks, näidendiks oli Huxley "Brave New World" ehk meie mail "Un nuevo mundo feliz". Ma küll lugesin raamatut väga ammu ning mäletasime Evaga mõlemad süžeed ainult ähmaselt, aga ma ei mäleta, et seal NII palju seksi oleks olnud või et seda sellisel moel rõhutatud oleks. Võeh, kõik see dry-humping lava peal .. ma ei tea, minu jaoks see pole see, mida ma teatrilt ootan. Aga muidu näidend oli päris tore, keelebarjäär ei andnud kohutavalt tunda, ainult siis, kui terve saal millegi peale naerda rõkkas, milles meie nalja kas ei näinud või sellest aru ei saanud. Järgmisel nädalal üritan minna ka vaatama, mida bulgaarlased Hamletiga ette on võtnud, see kõlab päris huvitavalt. Ning on inglise keeles, mis on ka päris mõnus.

"Õnn on sinu sees, otsi ta üles!"

Ja eile õhtul tähistasime Evaga kolmapäeva parimal moel - meerumm, "Fast & Furious" I osa ning pärast fiesta en la discoteca. Kuid selle diskoga saime kohutaval moel tünga - see ei olnud pidu, see oli orgia sõna uuemas tähenduses = "ohjeldamatu prassing" (eesti keel on ikka nii ilus ja lahedaid sõnu täis): inimesed hõõrusid enda genitaale kokku, amelesid keset tantsupõrandat, ma nägin käsi, mis olid seelikute all tundmatuid maid avastamas; paarikesi, kes täiesti ennastunustavalt dry-humpisid ning neiude nägusid, kes nägid välja, nagu oleksid kohekohe orgasmi saavutamas. Hämmmmmastav. Me olime lõpuks "peol" vähem kui tund aega ja selle aja jooksul jõudsid meile 3 erinevat seltskonda mehi külge lüüa. Siinkohal mainin, et tegu oli nn valgusfoori peoga ehk saime alguses endale vastavalt perekonnaseisusele valida kleepsud, mõlemad valisime punased, isegi paduvallalisena ma oleksin punase võtnud lihtsalt selleks, et mehi eemale peletada, kähkukas klubi vetsus/tantsupõrandal ei ole minu Hispaania check-listis kohe päris ausalt. :D
Samuti tõestas eilne õhtu, et ükskõik kui hästi ma hispaania keelt ka ei räägiks, keegi ei usu, et ma siit pärit olen, baw. Lõpuks müüsin end norralannana, sest tüütu on selgitada, et Eesti ei ole Venemaa. Kuigi sain eile koolis komplimendi oma inglise keele oskuse kohta, kui üks neiu küsis, kas Eestis räägivad kõik nii hästi inglise keelt ning et kas see on meie riigikeel. Nad ei vaja siin palju ilmselgelt.


Huh, juttu tuli lõpuks rohkem, kui algselt plaanis oli, on aeg minna ja muretseda süüa ja jäätist, sest meil on siin uus mõnus soojahoog, juhhei :)