so amused with dismay

Terve kahe kuu blogi on täis käisin-tegin-avastasin postitusi. Nüüd tuleb veidi aega rahulikum periood, ilm läheb jahedamaks, raha hakkab vähemaks jääma ning eelkõige on igasugustest transpordivahenditest kõrini. Niisiis, Hispaania, mis toimub?

Mojiito, mango ja ananass - kõik ühes topsis!

Peamine vastus - toimub streik. Ehk siis kolmapäeval, 14. novembril, võttis Hispaania osa üle-Euroopalisest streigist maksude tõstmise vastu. Vähemalt nii ma Postimehest lugesin, sest siin ma sain ainult aru sellest, et tuleb streik, aga for the love of me, ma ei suutnud mõista, miks täpselt. Üks siinne lööklause oli "hay culpables hay soluciones" (on süüdlased, on lahendused) ja tudengitel "nos dejan sin futuro" (nad jätavad meid tulevikuta) ehk siis väga üldsõnalised laused, mis väljendavad küll üldist pahameelt, aga mitte midagi konkreetset. Isegi võtsin vaevaks nende brošüüre lugeda ning ka see oli täis täiesti üldist juttu sellest, kuidas üheks päevaks oma ettevõtete sulgemine näitab, et oleme kõik võitlusvõimelised ja hakkame vastu. Võib-olla on asi minus, aga mina mõistan asju paremini, kui on olemas konkreetsed näited, mis toetavad üldist pahameeletormi, et elu on raske ja majanduskriis tapab. Me teame, et raske on, aga palun, PALUN tehke mulle selgeks, mida see streik täpsemalt saavutama peaks?
Mitte et mul üldiselt aktiivsuse ega streikimise vastu midagi oleks, aga mul hakkab tekkima tunne, et siin on streik juba liiga tavaline asi, ülikoolis on meil iganädalaselt suuremad või väiksemad streigid, peamiselt seetõttu, et ülikooli rahastamist vähendatakse märgatavalt. Mõistetav, eksole? Ise streigiks ju samamoodi, võiks arvata. Kuid! 90% kaasõpilastest, kellelt olen küsinud streigi kohta, on öelnud, et ei, streikima ei lähe, aga loengusse ka ei tule, sest ei viitsi. Ja üsna tavapärane on pilt, kus oma õhtuses loengus viibin koos kahe teise erasmuslasega. Sest hispaanlased "streigivad". Ka 14N streik oli meie majapidamises näha nii, et teisipäeval toimus vähemalt kolm pidu tavapärase ühe asemel ning kolmapäeval ärkasin ma selle peale, et meie korter oli täis Sergio peret, kes kõik rõõmsalt lõunat sõid ja vestlesid ning ei näinud grammivõrdki ärritunud välja, et enda raske elu pärast streikima minna.

Koolilõuna (paella, kala, veini saab ka!)

Väga ühepoolne ja ülimalt subjektiivne arvamus minu poolt ilmselgelt, ma ei vaidle vastugi, aga ma tõesti ei saa aru.

Leidsin jalutuskäigul kutsa

Hispaania selle kahe kuuga on niii palju tekitanud juba minu peas mõttelisi küsimärke, mis lõpuks jõuavad "I don't even" tasemele: pangad on lahti hommikul 9-14, sellest ajast saad nt elamisloa blanketi eest tasuda kell 9-10. Kui üldse tasuda saad, sest Hispaania süsteemitus on laialdane ja keegi ei selgita sulle midagi või kui selgitab, siis on 50% tõenäolisus, et sind juhatatakse valesse kohta. Või on sul valed dokumendid. Või on kell vahepeal juba üks minut ajast üle läinud.
Teine asi, mis mind kergelt muigama paneb, on liiklus - kes on seda enne näinud, et vasakpöörde sooritamiseks pead minema kõige parempoolsesse ritta, et siis ületada 4 rida? Sama lugu on siin valgusfooridega, nad ei ole absoluutselt loogilised, üsna tihti on tervel suurel ristmikul korraga punane tuli minut aega järjest. Väiksemate ristmike süsteem on see, et autod ei saagi punast tuld, vaid kollase samal ajal, kui jalakäijatele vilgub roheline tuli. Korra nädalas kindlasti saan kurje signaale autodelt, sest ohõudust! ma julgesin ROHELISE tulega teed ületada. Pole ime, et siin ükski hispaanlane valgusfooridele tähelepanu ei pööra, nende hulka loen praegu ennast ka, sest mulle ei meeldi mõttetu ootamine, kui igal pool on tühi maa, ning ma tean, et roheline tuli ei muuda minu jaoks nagunii midagi.

Spinatipasta avokaadokastmega - makaronieri!

See ei ole nüüd mingi "ma vihkan Hispaaniat ja kahetsen, et siia tulin" postitus, kaugeltki mitte. Lihtsalt aus on riiki kirjeldada nii, nagu ma teda näen, kaua ma ikka päikesepaistest ja heast jäätisest jahun, eksole. Mul endal pole kunagi väga suurt Hispaania-vaimustust olnud, mida üsna mitmed inimesed ei mõista, sest "Hispaania keel ja kultuur on ju NII lahe ja ma olen alati tahtnud sinna õppima minna". Ehk olekski parem, kui ma oleksin kogu aeg pidevalt vaimustuses, et omg, Espańa, aga väga suur vaimustumine pole minu puhul tavaline, pigem näen asju ikka realistlikult.

Hakkab sügis siia ka jõudma

Teisest küljest on hispaanlased siiski ääretult abivalmid ja toredad, ma ei tohiks väga karm olla nendega.  Näide, mis võib seda väidet nii toetada kui ümber lükata, oleneb, mis külje alt vaadata: käisime Evaga neljapäeval peol, päris tore oli, kõhutants ja puha. Kui koju hakkasime minema, oli hispaanlaste jaoks pidu ilmselgelt alles algamas, tänavad olid inimesi täis, ühel hetkel avastasin, et mul ei ole enam rahakotti. Ei hakka siin kirjeldama kõiki õudusi, mis mu peast läbi käisid, lõpp oli siiski õnnelik: kui hakkasime tagasi minema mööda tänavat, tuli meile vastu üks noormees, kes hoidis mu lillelist rahataskut käes ja küsis, kas see on minu oma. Ja oligi! Ja kaardid olid alles! Sularaha oli loomulikult läinud, vargale väga pettumustvalmistavalt 1,50 ainult. Väga õnnelik õnnetus, võib öelda, mis aitas ka kaasa Hispaania deromantiliseerumisele (jah, mõtlesin ise sõna välja) - kõik inimesed EI OLE ilusad ja head, ma peaksin sellest lõpuks ju aru saama, aga kipun pidevalt unustama. 
Pildid seekord Andra soovile vastavalt - toidust ja paar niisama klõpsu ka. Piimast nii palju, et piima ei hoita siin külmas ning see säilib kinnises pakendis umbes kuus kuud. Kummaline, kas pole? Ega ta väga hea maitsega ka pole, kergelt magus järelmaitse on, aga kohvi peal ajab asja ära, me ei pirtsuta. Üldiselt ma ei ole kunagi oma toitu pildistanud, nii et see on väga kummaline, aga ask and you shall receive on minu blogi mitteametlik moto! :D