Madriiiiiiiiiiiiiiiid

Ehk käisime Evaga reisimas, ei saa ju Hispaanias elada ilma pealinna väisamata. Veetsime Madriidis kaks päeva, mis olid täis turismisust ja poodlemist. Kõigepealt kirjutaksin veidi bussidest ehk meie põhilisest transpordivahendist, mis on küll võrdlemisi odav, aga see-eest võtab kaua aega (Granada-Madrid = 5 tundi); esimene reis läks päris valutult, magasime suurema osa sellest lihtsalt maha, samuti on bussides wifi, samuti saab kuulata raadiot ja vaadata telekat, not too shabby ühesõnaga. Madriid tervitas meid hiiglasliku paduvihmaga, mis meid vist Granadast jälitas, sest tollel päeval oli väidetavalt siin täielik rannailm. Noh, ei lasknud end morjendada, ekslesime ainult minimaalselt ja leidsime oma hosteli - Las Musas -, mida võin ka soovitada julgelt, toredad inimesed, kes räägivad ka head inglise keelt; hommikusöögiks oli muude asjade kõrval laual ka hiiglaslik purk Nutellat ning neljapäeva õhtul saime 2 euro eest kodukootud paellat süüa. Ka meie suurim paranoia - et kütma pole hakatud - oli alusetu ning uni on soojas voodis alati hea.
Esimese päeva veetsime peamiselt põhitänaval poodeldes, maju imetledes ja üldiselt pisut ekseldes, muuhulgas leidsime ühe pisikese siseturu, kus teiste lettide kõrval oli noormees, kes müüs CCCP kirjaga mütse ja matrjoškasid, me olime kergelt hämmastunud, et selline asi on Madriidi südalinnas, aga samas - lõimumine ja tolerants, pole midagi öelda.

Don Quijote ja Sanchoga sõbrustamas

Sõsarad Eestimaalt

Samuti sain ühest orgaanilisest poest osta kanepi-šokolaadiküpsiseid ning mu silmad vist särasid veidi liiga palju seda tehes, sest poemüüja pakkus mulle väga lahkelt mingeid brošüüre, et saaksin ise kodus kanepit kasvatama hakata, noh "juhuks, kui suitsetada tahad".
Poed olid üldiselt samad, mis meil ka Granadas on, lihtsalt suuremad ja neid oli rohkem, kui mööda Gran Víat jalutada, näeb ikka kolm H&M'i ära. Erinev asi on see, et neile VÄGA meeldivad seal poodides viirukid, minu esimene tegevus pärast sealt asjade ostmist oleks nende läbipesemine, et see kohutav viirukilõhn ära läheks, võehh. Saime olla abivalmid võõraste pildistajad ning ühed teene vastutegijad küsisid, et kas me Evaga oleme õed, sest me olevat nii sarnased, go figure, eksole. Õhtul olime kultuursed ja paradeerisime Museo Prados, kus on siis laialdane Euroopa kunstikogu sajanditest 13-18, esindatud oli ka Rubens, kes nüüd on minu peas alati "look at my horse, my horse is amazing" alustaja - no te lihtsalt vaadake ta hobuseid.

Debod ilma meieta

Debod koos meiega

Ka teine päev ei alanud eriti parema ilmaga, kuid me ei lasknud end sellest heidutada, vaid võtsime ette metrooreisi Madriidi äärelinna, et külastada pealinna suurimat kaubanduskeskust, kus oli Primark (ma sain Eva Primarki-süütuse võtta, it felt good) ! Metrooreis ise möödus ilma suuremate segadusteta, ei tea, kas hakkame tõesti osavamaks muutuma või oli lihtsalt õnn meie poolt. Ja kohale jõudes olime täiesti keset tühermaad, mis natuke meenutas Annelinna Mõisavahe-poolset osa: kõrged korrusmajad tühja maa vahel. Aga kaubamaja me leidsime, oli suur ja saime ühte ja teist ostetud. Ülejäänud päeva veetsime pesuehtsate turistidena, külastades Madriidi peamisi tunnusmärke, mille kohta saate ka ise nt wikist lugeda (või linna külastada, kumb iganes rohkem meeldib). Linn on suur, on tunda, et tegu on tõelise metropoliga, katedraalid on uhked, parke on üks kuni mitu ning saime ka Debodi templi ära näha! Tegu siis Egiptusest Hispaaniasse toodud muistse monumendiga, mis oli minu "tahan Hispaanias näha" nimekirjas, väga mõnus. Seal templi juures algas meie pisike ebaõnn, mis väljendus selles, et me ei saanud teisel päeval peaaegu üldse kultuursed olla: hispaanlaslikult oli Debodi tempel õhtupoolikul suletud, turvamees vehkis käega ja ütles, et tulge homme tagasi, kui sisse tahate piiluda. See jätkus hilisõhtul, kui üritasime külastada Reina Sofia muuseumit, kus on nt Picasso ja Dali, ning mis oli ka seletamatutel põhjustel suletud :/

Palacio Real'i väljak

Teise päeva märksõnadeks oli veel meie seletamatu külgetõmbejõud, mis meelitas ligi häälekalt musitavaid paarikesi - kokku lugesime viis, ilmselt vaikselt suudlejaid oli rohkemgi. Ning õhtusöögiks leidsime suurepärase buffet-hiinaka, kus sõime .. piisavas koguses toitu, et pärast veidi ägiseda, kõik oli hea ning magustoidud veel paremad.
Madriidis jäi üldiselt palju nägemata kindlasti, tuleb millalgi naasta, samuti ei õnnistatud meid väga ilmaga, kuigi Eval oli lugu tunduvalt hullem kui minul, sest tema kõndis neli päeva ringi niiskete jalanõudega ja oli uskumatult vapper sõdalane, mina oleksin ammu käed taeva poole visanud ja öelnud, et "screw this, kanna mind, mu jalad on märjad".
Selline reisikirjelduse esimene osa, vaadake majapilte, olge rõõmsad, kui ennast veidi kogun, siis kirjutan ka Zaragozast, kuhu me edasi liikusime.