Zaragoza

Plaza del Pilar

ehk the Travel Writer continues.
Zaragozast ei teadnud me kumbki peaaegu mitte midagi enne minekut, seega ütlen siin kohe ära tänusõnad Teelele, kes andis aitavaid juhtnööre kahele ekslevale rändurile! :)
Zaragozasse jõudsime ka sündmustevabalt ning meid tervitas siiani kõige tuulisem linn - veetsime seal kaks päeva ja peamine emotsioon oli minul see, et kohe puhub tuul juuksed peast ära. Õnneks kiilaks siiski ei jäänud ning linn ise oli uskumatult ilus, ma ei oodanud absoluutselt nii palju, nii et positiivne üllatus.

Kloostrit otsides

Need kaks päeva oli enamasti ka päikesepaiste saatel veedetud, väga hea vaheldus paduvihmale. Halvemast küljest lakkas Eva fotokas töötamast ning mina olin tavapärane udupea ja unustasin oma telefonilaadija Madriidi hostelisse :( lõpuks küll vaid väike ebamugavus, sest ma tulin Hispaaniasse ka varujuhtmetega, kuid siiski ebameeldiv.
Pärast oma hosteli leidmist vaatasime natukene linnas ringi ning jooksime siis bussijaama, et sõita Borjasse, kus on väidetavalt seesama kirik, kus taastati internetikuulsus Monkey Jesus. Enne seda jõudsime muidugi käia ühes Zaragoza sajast pasteleríast ja osta endale ülihead ja magusat kooki, mis oli lõpuks hunnik vahukoort kahe lehttaigna lehe vahel. Kumbki meist seda ära ei lõpetanud, aga vähemalt algus sai tehtud, Hispaania magusused tuleb ära proovida!

Palacio de la Aljafería 

Borja ise oli väga .. pisike ja inimtühi. Aega oli meil 2 ja pool tundi, mis oleks jätnud ideaalis aega täpselt kirikus ära käia, sest väidetavalt kaugus oli umbes 5km. Et üldist põnevust rikkuda, ütlen kohe ära, et me ei jõudnud sinna, sest meil polnud päris kindlat ideed, kuhu minna (internetist ei olnud kaartide osas eriti abi) - järgnesime siis siltidele mis selle monasterio poole näitasid, linnas oli silt, et 5km .. ja pärast kümneminutilist reibast kõnnakut uus silt - monasterio 5km. Veidi tekkis kahtlus, et waitwait, aga rühkisime ikka edasi ... kuni jõudsime kohta keset tühermaad, kus puhus eelmainitud tuul, aga orkaani tugevusega. Oli õhtupoolik, taevas oli miljonit erinevat tooni, tuul oli külm ja kuna me ei näinud enam sellel hetkel ühtegi juhatavat silti ning klooster ei tundunud ka pärast 30 minutit kõndimist kuskil läheduses olevat, otsustasime tagasi pöörduda. Tee peal sain teha palju pilte, sest loodus oli tõesti hingemattev. Jalutasime suurima rahuga läbi surnud ja külma linna ja jõudsime õigeks ajaks bussijaama, kus õhtune buss tagasi Zaragozasse jäi soliidselt 30 minutit hiljaks. Tavapärane asi, eksole.
Zaragozas olime selles hostelis ja seal oli NII soe, eks väsimus ja kõik tegi ka oma töö, aga und jagus seal pikaks ja meeldivaks ajaks. Ning see on ka ainus hostel siiani, kus toas on olnud igaühele lukustatav kapp, mis käib sinu uksekaardiga lukku, plusspunktid selle eest.

Vahukoorekook!

Järgmisel päeval tegime veidi pikema linnaekskursiooni, kohad olid ilusad, nägime ka Ebro jõge, mis oli väga pettumustvalmistavalt pruun, nagu nad siin ikka. Tuul oli jätkuvalt tegus faktor meie päevas, mistõttu leidis aset meie teine churrode söömine, jätkuvalt väga väga hea soojendav magustoit. Pean ütlema, et siiani külastatud linnadest võib Zaragoza isegi teisel kohal olla minu lemmikute nimekirjas (esimesel siiski Granada), kahju, et me sellele rohkem aega ei planeerinud. Aga samas teame järgmisel korral targemad olla!
Pühapäeval veetsime bussis kokku üheksa tundi, mis oleks olnud vähem, kuid siin on vahemaad nii pikad, et bussid teevad vähemalt ühe peatuse, kus saab jalgu sirutada, tualetis käia ja süüa osta. Selle üheksa tunni jooksul ei õnnestunud mul minutikski magama jääda ja õhtuses Madriid-Granada bussis olin ma see häiriv inimene kes täiesti pimedas bussis oma laetule valgel raamatut loeb. Aga samas, kui Eva sai rahumeeli tukkuda, siis minust kaugemal olevad inimesed olid ilmselt veel probleemivabamad. Kuigi väga õnnelikud nad välja ei näinud, peab tunnistama.

Puerta del Carmen

Oma home away from home'i jõudes saime aru, et kütma pole jätkuvalt hakatud ja nüüd hakkab see jahedus isegi minule kontidesse, ei kiida heaks. Samas tänane päev oli jälle imeilus 18+, ideaalne jalutuskäigu päev. Ideaalne näide sellest, kuidas väljas ON soojem kui toas. Kummaline linn, võiks ju arvata, et neil on mingi plaan välja mõeldud, kuna on teada, et talv on siin päris aastaaeg. Ah, ma oleksin praegu ideaalses meeleseisundis, et ette lugeda kõik need suured ja väikesed asjad, mida ma siin riigis ei mõista, aga miks ikka hädaldama hakata. Koht on ilus, vaba aega on palju ning täna ostsin jaanuariks ka piletid Inglismaale, et peret külastada oma suurte õpingute vahepeal. Juhhei!

we're on our own trip
falling in love by the milligram.