sleeping in airports

Eilne päev on täiesti reaalselt vist minu elu kõige pikem, päeva üldmarsruut oli Jõgeva-Tartu-Tallinn-Riia-Barcelona-Granada.
Alustasin hommikut kell 2:30 ärkamisega, jõin kohvi ja tegin võikusid ja sain oma suurima pimedasõidu kogemuse, kui ise Tartusse sõitsin. Oli üsna naljakas, sest nähtavasti ei märka ma ühtegi liiklusmärki, mis kiirust määravad.
Bussijaamast väljusime Evaga 4:30, Tallinnas olime pärast seitset, väga edukalt
 jõudsime Riiga ja sealt  Barcelonasse.
Barcelonas tehti minust loomulikult kohe abielus neiu. Kes siis sellest on kuulnud, et mõni vallaline veel üksinda reisib, eksole?

Barcelonas saime juba Hispaania õhku hingata, mis lõi küll kergelt saapaga makku oma pea 30 kraadiga. Linna seekord avastama ei läinud oma paari tunniga, küll jõuame. Barcelona lennujaam ise on suur ja väga kummaliselt ehitatud, sest seal oli terve lennujaama peale üks pistik - üks, I remind you. (lootsime näha suggestion boxi ja kirjutada sinna, et necesitáis más enchufes, aga seda soovituskasti ei olnud kahjuks olemas. Ja tasuta avalik wifi pole Hispaanias inimõiguste hulgas, it does not really exist :(
Lend Barcelonast Granadasse oli küll minu elu KÕIGE hirmsam, muidu mul lendamisega probleeme ei ole, aga kui ikka enne lendu lennukis elekter lihtsalt ära läheb, siis võtab veidi kõhedaks küll. Ja need hääled, oo, need hääled kõlasid, nagu lennuk hakkaks kohe tükkideks lagunema. Ja esimest korda elus oli saateks korralik matusemuusika - siin.
Siiski, ellu me jäime ja Granada lennujaama jõudes olin ma juba nii väsinud, et isegi kastitäis kutsikaid ei oleks suutnud mind ärkvel hoida. Aga meie bussijuht suutis! Nagu mina, ei hoolinud ka tema ühestki kiirusepiirangust ja oli muidu väga vali ja hüüdis peatuste nimesid.
Õhtu lõpuks me tulime õiges kohas bussilt maha ja meie hostel pidi väga lähedal olema. Aga me ei suutnud leida õiget tänavat, ründasin siis õhtust jalutuskäiku tegevat paarikest, kes ka ei teadnud, millest jutt on ja pärast kohvritega ringijooksmist ja inimeste küsitlemist tekkis mul tunne, et the hostel is a lie ja keegi on mingit julma nalja meiega teinud.
But again - hostel on muhe, saime magada ja süüa, seda juhib siin üks noor Rootsi poiss, kes lubab meil ka aidata korterit ja kõike muud otsida, fingers crossed. Ja kuna siin on wifi, siis praegu mu suur sõber Ubuntu teeb kõiki oma update'e, mida varem ei saanud, dehüdratsioon on üsna suur, aga kraanivesi on üsna kõlbmatu, sest maitseb täpselt nagu kloor. Kontsentreeritud kloor. Ning nende vesi on siin nimega "veri", minu jaoks see oli naljakas, you don't have to understand it.

Ma siinkohal vabandan oma lugejate ees (keda tundus hämmastavalt palju olevat, jei), ma olen NII halb turist. Pean hakkama pilte tegema. Kuigi noh, kõik lennukid näevad seest samasugused välja, nii et vast pole väga oluline. Mõni pilt ikka on, though :)
Täna plaanime Evaga ka väikest/suurt linnatiiru, et eilset istumist oma organismist välja saada, pictures will be made, Kristiina, ma võtan su palvet arvesse! 
Ja ootan ikka kirju, oma tavalisele aadressile internetis :)