Permiso de residencia

Ehk elamisloa saaga sai täna väärika lõpu!

Ma ei ole kindel, kui palju ma sellest eelnevalt kirjutasin, aga kordamine on nagunii tarkuse ema.
Septembris siia tulles saime teada, et Hispaanias võeti suve lõpus vastu uus seadus, mille põhjal kõik inimesed, kes tulevad siia kauemaks kui kolmeks kuuks, peavad taotlema elamisloa. Muud põhjust ei oska sellele öelda, aga ilmselt on see uus viis Hispaaniat majanduskriisist päästa (kriisist ja selle (mitte)eksisteerimisest kirjutan kunagi eraldi ka, ausalt), võttes välismaalastelt raha.
Ülikoolis öeldi, et pole hullu, täitke üks ankeet, tehke oma dokumendist koopia ja makske pangas 10,40, ülejäänu ajame kõik ise korda. Kõlab lihtsalt? Ei, see ei olnud seda. Täitsime veel samal päeval avalikus internetipunktis oma ankeedid ja tegime koopiad, kuid panka läksime järgmisel hommikul, sest pangad on Granadas avatud ainult siestani ehk umbes kella kaheni. Läksime rõõmsa teadmisega, et võime ükskõik millises pangas oma tasa ära maksta, kuid pole vist vaja öeldagi, et nii see asi ei toiminud. Järjest käisime umbes neljas erinevas pangas: esimene ütles, et meie dokumentidega ei saa nad midagi peale hakata, peame taotlema midagi-midagi politseimajast, mis jääb vasakule. I kid you not, see oli ainus teejuhatamine, mille saime. Seda politseimaja me ilmselgelt ei leidnud, järgmises pangas öeldi, et saab maksta küll, aga ükskõik millises teises pangas ning kolmas ütles, et olime juba kellaaja mööda lasknud, sest erinevaid tasa'sid saab tasuda vaid kella kümneni. Selleks hetkeks olime juba päris nördinud ja läksime ülikooli, kus oldi meie murega juba tuttav ning olemas oli ka uus lahendus: andsime kõik oma dokumendid ülikooli esindajale, kes lubas paberimajandusega ise tegeleda ja lähinädalatel saata kõigile e-maili nende NIE (välismaalaste registreerimisnumber pmtst) ja ajaga, millal oma elamisloa kätte saame.

Niisama kolp

Sinna see asi tookord jäigi, kiirkerimine novembri keskpaika, kus Eva sai enda e-maili ja mina ei saanud. Mõtlesin, et noh, pole hullu, ehk saadavad hiljem, palju inimesi etc. Ei, ei saatnud ning ka minu saadetud arupärimistele ei saanud asjalikku vastust. Pärast seda mõtlesin, et mis seal ikka, jätan tegemata, mida nad ikka teevad.
Detsembris sai meie üldlist aga väga tõsise sisuga kirja, kuidas kõiki, kes pole elamisluba taotlenud, võivad oodata ees tõsised trahvid ja muud asjad, ühesõnaga, et do it nao. Lükkasin ehthispaanlaslikult sellega tegelemise jaanuari, kus alustasin taas e-mailide kirjutamisega, millele keegi loomulikult ei vastanud ning täna hommikul ärkasin vara, et ülikoolist isiklikult aru pärida. Sealt selgus, et minu ID-kaardiga oli mingi jama olnud või et see ei sobi dokumendiks - ühesõnaga suur hunnik õudust, nagu alati. Seadsin edasi sammud siis migratsiooniametisse, endal kerge hirm südames, sest eelmisel õhtul lugesin nt seda postitust, mille Kairi oli teinud ainuüksi oma NIE taotlemisest, kõlab ju hirmuäratavalt?
Õnn oli siiski minu poolt - migratsiooniametis tervitasid mind muhedad turvamehed ja asjalik onu, kes ütles, et olin jätnud kogemata oma ankeedil sünnilinna märkimata (!!), mistõttu ei saanud nad minu andmetega tegeleda. Andsin siis oma puuduvad andmed, sain vastu sellesama tasa, mida pangas maksta. Panka jõudsin isegi õigel ajal ning sealne mehike oli ka hästi armas, küsis, kuidas mulle Erasmus meeldib ja et kas ma olen Soomest, sest nimi kõlavat väga põhjamaiselt, heh. Pärast pangaskäiku vudisin migratsiooniametisse tagasi ning seal sain viie minutiga kätte väikese paberikese, millel on kirjas, et resideerun Granadas alates 10. jaanuarist.
Ma ei ole enam immigrant, juhhei!
Mul on kerge tahtmine veebruari lõpuks koostada nn Granada Erasmuse 10 käsku, milles toon välja, mis vigu tuleks vältida ja milleks valmis olla, ilmselt peaks selle mitmekeelsena tegema, nt eesti-inglise-hispaania. Sinna kirjutaksin küll trükitähtedega, et ära vaevu e-mailidega, mine käi kohapeal ära, inimesed tegelikult aitavad päris hea meelega.
Pilte pole teinud juurde eriti, õnneks Kanaaridel sai neid umbes miljon tehtud, nii et kasutan neid.


Pai pai, mul on üks kivi vähem südamel, nüüd saan rahulikult oma säästukuud poodlemisega rikkuma minna!