worse things have happened to better people

Jesus, o hai!

Kuidagi sügisene tunne on. Viimane nädal on olnud hall, pilvede ja vihmaga täidetud, hakkab pisut mõjuma küll. Mind isegi külm ilm ei häiri, aga vihm ... vihm võib olla isegi kõige ebameeldivam ilmastikuelement mu jaoks, ausalt.
Täna viis Sergio mu kooli, sest ma käisin nii vissis näoga ringi ja kaeblesin, et ei taha sellise vihmaga kodust välja astuda. Sergiost ei olegi ma vist väga kirjutanud - ta on jätkuvalt armas, naeratab ja räägib juttu, kuigi üsna segaselt.. Ta on väga hispaanlaslikult avrio (homme kr.k) kutt, näiteks mõtlesime septembris, et paneme koristusgraafiku paika.. Noh, siiani koristame, kuidas juhtub, mis mulle sobib isegi paremini. Kuigi ärge mu voodi alla vaadake, seal on hambulised tolmukollid. Ja mu juuksekarvu koristab vaene poiss igalt poolt veel mitu aastat ilmselt ära, heh. Sergio on ka üsna edev poiss, minust aasta vanem ainult - noor ja handsome ilmselgelt, nagu hispaanlased ikka. Me Evaga oleme harjunud sellega, et kui ta läheb vannituppa, siis läheb tal seal kindlasti üle poole tunni. Kui dušš juurde arvestada, siis tunnike ikka - juuksegeelid ja muu kraam võtab oma aja. Muuhulgas on tal ka spetsiaalne kreem, mis kõhulihased välja peaks tooma, ei oska selle toimet kommenteerida, korteris on nii külm, et särgid püsivad meil ikka valdavalt seljas. Ja lõhnaõli (kas meeste lõhnaõli jaoks on mingi matšom sõna ka?) käib nii suure pilvena, et see tungib läbi KAHE suletud ukse. Aga ma ei kurda, oleks võinud tunduvalt hullemini minna.

Madriid

Suurim mure on ikka Serksi perekond, kelle arvates on täiega okei siin kämpimas käia, nädalavahetuseti veeta siin kolm päeva ei ole neile mingi mure. Ühe eriti värvika näitena oli meil siin gooti mõjutustega noor neiu, kes ei saanud aru, kuidas meie kuum vesi tuleb, et kas tõesti tuleb kraani pöörata. . . Ja loomulikult ei suitseta mitte ükski hispaanlane väljas, vaid ikka ja ainult elutoas. See EI OLE meeldiv. Aga samas on see samamoodi nende kodu ka, ilmselt rohkem kui meie oma isegi. Noh, teate küll, elu on värvikas. Praegu nt on meie juures umbes kuus noormeest, kes enne kuulasid järjest telefonihelinaid. Vanemat tüüpi Nokia tundus olevat, klassikaline Nokia tune käis ikka läbi. Hipikommuunid tunduvad mulle järgnevat, aktsepteerin seda lihtsalt.

Mi naranja

Hispaanlastega on veel see lahe asi, et ma ei saa aru, kas nad räägivad omavahel normaalselt või tülitsevad, eriti kui tegu on Sergio ja tema neiuga. Neil on kaugsuhe, mis tähendab, et neiu on aeg-ajalt nädalavahetuseti siin. Ja nad tõstavad nii palju üksteise peale häält, aga see tundub täiesti tavapärane vestlus olevat, kuni enam pole ja on draama, et Serksi on pildistatud mingi kena blondiiniga (ei olnud mina, no worries) ja järgmisel hetkel on neiu end lukustanud oma tuppa, et Serks paluks järgnevad 15 minutit ukse taga, et "abre la puerta, por favooooor" (ava uks, palun). Ja siis pool tundi pärast seda jalutan rahus kööki teed tegema, et leida neid elutoa diivanilt poolalasti üksteisega amelemast. Just grab some popcorn, meie elu ongi aeg-ajalt pesuehtne seebikas.

Ma ei kõla vist eriti rõõmsalt täna, süüdistan selles fakti, et mu jalad olid märgunud ja tänavate asemel olid järved, õhtuse loengu lasin südamerahuga mööda ja nosisin kodus Eestist kallite poolt saadetud šokolaadi. Nüüd peaksin võtma end kokku ja lugema viimased 50lk oma viimasest kohustuslikust raamatust ära, et seda homme analüüsida. Kuigi praegu on meeled täiesti mujal ja tahaksin tegeleda kõige muuga. Ma tahan küpsetada, ma tahan head eestikeelset kirjandust lugeda, ma tahan õmmelda, meisterdada, kaisutada... Aga Hispaania on siiski vaid korra elus ning tuleb end kokku võtta - vähem kui kuu aega, et bakamaterjalid kokku saada (mul on üsna üksikasjalik plaan, jess), ühte välisriiki väisata, nädalavahetus Mirjamit lõbustada, kaks eksamit sooritada.. Kõike jõuab, sest peab jõudma.
Ma vist ei mainud oma selle aasta eesmärke, sest ainus, mille enda jaoks selgepiiriliselt sõnastasin, oli "kirjuta lõputöö, mille üle ise uhke oled!"
Ja seda ma ka teen, isegi, kui see tähendab, et ma ei maga terve veebruari :)

Kiire kõrvalepõige - me saatsime Evaga Hispaaniast kokku teele 9 postkaarti, siiani olen tagasisidet saanud ühe kohta .. mis paneb mõtlema, et kas teised on tõesti lootusetult kadunud või ei ole keegi vaevunud teada andma, et on kätte saanud? Mulle meeldiks teada, ausalt!

Pildid on täna lihtsalt möödunud aegadest, mida millegipärast avaldanud pole. Fun fact, minust pole vist kunagi nii palju pilte tehtud kui siin. Hea trend, mida jätkata, ma arvan.