 |
| Aastavahetus |
Praegu ei oska veel eriti, on nii palju lugusid, mis sulanduvad kokku üheks ulmeliselt toredaks kaheks nädalaks, mis möödus kaugelt liiga kiiresti.
Et see blogi on siiski rohkem minule meenutuseks, siis panen asjad kirja märksõnadega - nii paljud lood on lihtsalt sellised, mida ei saa erinevatel põhjustel pikemalt jagada või mis ei saaks seletamise tõttu paremaks, piisab, kui meie mäletame, eksole.
Pikemalt saab meie asjatamistest lugeda Anne blogist, kes üritab nüüd mälu järgi asju taastada, kuid minu mälestuste rida on hiiglama pikk: alustades sellest, kuidas sinna jõudes soe õhk nägu paitas ning Anne meid šokolaadisaiakestega ootas ning kuidas juba esimesel õhtul nägime, et Anne on väga minev kaup, keda isegi taksojuhid oma poegadele miniaks tahavad. Aga ausalt, kes ei tahaks.
Õhtud möödusid nii puhkuseliselt, et oleks kui paremini ei teaks, hakkaks alkoholitarbimise pärast muretsema: aga mida muud ootad saarelt, kus vein on veega samas hinnaklassis. Vein on odav, vein on hea, tinto de verano on veel odavam, meerummist ja muust heast-paremast rääkimata.
 |
| Lolita |
Avastasime parke, tänavaid, ajaloolist kesklinna .. ekslesime ühest kohast teise, saades järjekordselt kinnitusi sellest, et inimesed ei tea ühtegi tänavanime, kuid meie ka ei teaks, sest neid tänavaid on lihtsalt niivõrd palju ja nad on väga segadusseajavad. Kui Granadas on iga väiksemgi vaba ruum mingi nimega väljak, siis Las Palmasel on sama ruumi nimeks hoopis park, nii oli ka meie maja ees Muusikute Park (parque de los músicos), kus õhtuti kogunesid lapsed jalgpalli mängima ja paugutajaid õhkima ning teismelised kogunesid kogunemise enda pärast.
Saime endale väita, et see fakt, et inimesed meid ei mõista, on nende juhmuse, mitte meie keeleoskamatuse tõttu: küll ei saanud nad aru, kui ma tualetti palusin kasutada, küll seda, kui Eva küsis, kus on baar - sest "bar" on ju keeruline sõna, eksole, mida saab väga valesti öelda; rääkimata sellest, kuidas isegi tähthaaval tänavaid öeldes on inimesed segaduses. Aga samas baaris tellimust andes kisasin ainult kolm sõna ja ülejäänu näitasin kätega - kõik toimis.
Väljas käies veendusime, et oleme ka saarel sama popid tüdrukud nagu Granadas, ilma lähenemiskatseteta ei möödunud ükski õhtu, mina sain mitu korda väita, et olen hispaanlanna Maria, kellel on kuri mees (half-true! :D) ning isegi, kui me käisime meigi- ja unevabalt rannas, otsustasid keskealised mehed ühehäälselt, et me vist oleme kõik modellid. Mina olin siis ilmselgelt lombakas modell ka, kheheh.
Mida aeg edasi, seda laisemaks me kõik läksime, iga asja tegemine võttis meeletu aja, et enne end püsti ajada, väga tavalised olid vestlused "me peaks nüüd poodi minema", millega inimesed nõustusid ... ning siis ei teinud me järgnevad 10 minutit ikkagi ühtegi liigutust, et meie ülimugavalt lebodiivanilt tõusta. Selle laiskuse taha jäid ka mitmed meie plaanid, mis jäävad järgmiseks puhkuseks Kanaaridel: päkapikumütsidega rannapildid, autotripp läbi saare (mis jäi nii meie laiskuse kui raha taha, baw), me ei külastanud mitte ühtegi muuseumi ega teinud üldse midagi eriti kultuurset - sest meil oli puhkus.
Aastavahetus oli meil glamuurne, kõik lõid end üles, vaatasime oma 12-korruselise maja katuselt ilutulestikku ja tegime palju pilte, millest 90% küll kunagi avalikkust ei näe, hah. Sellest õhtust jäävad meelde päris mitmed "oot, see tuul ei puhu, ma puhun ise Merjele kleidi alla" tsitaadid. Tutvusime Anne kohalike sõbrannade-sõpradega, tõstsime toosti Eesti auks, veensime neid, et me oleme kõik väga head lauljad (mida Anne ja Eva ka on, mina üritan lihtsalt mitte neid segadusse ajada oma viisitu jorinaga :D).
Ühel õhtul käisime uudistamas kohalikku drag-queen show'd, kus olid siis naisteks riietunud mehed, kes teesklesid eepiliste laulude laulmist, kandes sädelevaid õhtukleite, hiiglama kõrgeid kontsi, parukaid ning meeletutes kogustes meiki. Sellelt õhtult võtsin kaasa mitu otsust - omandada nende enesekindlus ning oskus kontsadega spagaati teha. Sest see nägi nii awsum välja. Selleni läheb muidugi pisut aega, sest kontsasid ma jätkuvalt valu tõttu kanda ei julge, aga küll varsti olen jälle okei ja vallutan 10cm pikemana ka erinevaid tänavaid ning künkaid.
Väljas käies külastasime nt ka Poisonit, kohalikku raskema muusika pubi, kus kuulsime üle tüki aja "Gay Bar'i" ning õppisime, et Eva on väga ilus piltidel, millelt ta lahkuda üritab. Tantsida saime pigem rohkem kui vähem, kohalik erasmuslaste baar on võit nii mitmel rindel - kenad baaritöötajad, odavad kokteilid, üsna hea muusika ning ühel korral ka diskor, kes mind karukallistusse haaras, kui räppi küsisin ning terve ülejäänud õhtu jooksul alati käppa viskas, kui ma tema poole vaatasin.
Detsembri viimastel päevadel käisime veel ookeanis end kastmas, avastasime, et ookeani tollepäevane eesmärk oli meid ära uputada, mis väljendus väga tugeva läbipeksmisega lainete poolt, kuid jäime siiski kõik ellu ja muuhulgas on meil ka "Walking Deadi" Las Palmase special poster olemas, kui Hollywoodil kunagi vaja läheb, heh.
Jaanuaris võtsime vaiksemalt, käisime küll ka paar korda väljas, kuid enamasti lihtsalt laisklesime, vaatasime filme (ma olen meie viie seast kõige osavam filmide mahamagaja, tuleb välja), vallutasime maailma oma kirjanduslike oskustega, tegime head sööki; söögist võiks tõesti eraldi postituse teha, aga ilmselt piisab, kui ütlen, et nälga me ei jäänud keegi ning toit oli hea ja suurtes kogustes. Viimasel õhtul saime lõpuks endale ka kuuenda kitarrikeele ning veetsime palju aega naerdes ja lauldes, võttes kõigilt sõna, et suvel koguneme paadisillal uuesti, et laulda: quiero tocar el cielo azul, el cielo azuuuul.
Täna hommikul aga .. ärgates panin jalad külmale kivipõrandale. Põrand oli külm, sest see oli kivist.
Lõpetuseks ütleksin veel, et aitäh, kallid Anne, Merje ja Henri, et te meid kutsusite ja talusite! Puhtast südamest ütlen: pohYOLO, need olid mu toredaimad kaks nädalat terve Hispaania jooksul <3
No regrets ja teeks kõike uuesti!
ReplyDelete