Mis talv?

Rand! 25. detsembril!

Terve nädala oleme nüüd Kanaaridel veetnud, aga tunne on selline, nagu oleks alles paar päeva tagasi jõudnud - heas seltskonnas aeg tõesti lendab kaugelt liiiga kiiresti. Aga nädal on veel jäänud, kõik on ilus, kõike jõuab!
Suurema osa ajast oleme veetnud Anne-Merje-Henri kollases ja suures ja kenas korteris, kus vaid üks uks käib korralikult, laed on kõverad ning põrandad kaldus; ausalt, nagu minu ehitatud maja oleks. Elu on täiesti puhkuseline, veedame kvaliteetaega, mängime kaarte, vaatame filme, veinitame, kokteilitame, elu nagu muiste, eksole :)

Köieronimine viis pluss, nagu alati!

Siiani tunnen end veidi pahasti, et oma väljaväänatud jalaga ei suuda tõesti kõikjale kõndida ja pikemat aega asjalik olla, kuigi iga päevaga oleme natukene pikemaks oma jalutusi teinud. Ühe päeva andsin ka täielikku puhkust, kus pikimad kõndimised olid tualetti ja ka laua äärde Anne tehtud suurepäraseid pannkooke sööma! Selle aasta esimene kord pannkooke süüa ja praegu ka mõtlen, et võiks isegi veel, kuigi suur pannkoogi-sõber pole ma kunagi olnud.
Pärast rahupäeva käisime esimest korda ka siinses rannas (Las Canteras), mis oli tõesti väga väga ilus ning kallas oli hea pehme liiv, mitte pisikesed kivid nagu meil Salobrenas oli.Saan ka nüüd öelda, et olen oma jalgu ookeani kastnud, veidi harrastasin ka uppumist, sest väljaväänatud jalaga eriti ujumist harrastada ei saa, pigem lasin end niisama vees loksuda ja mõtlesin, et wth - detsember, rand, ookean, päikesepaiste. Ja surfavad/parvetavad jõuluvanad!
Seni veel mõtlesin, et olen vahepeal päris jumekaks saanud, aga ilmselgelt kohalikud minuga selles osas ei nõustu: jalutasime rannast tagasi bussijaama, kui meist möödus ratta seljas üks keskealine onkel, kes hüüdis mulle otsa vaadates: "Why you so white, you must be more brown!" Säh sulle siis päevitust.

Parvetavad jõuluvanad

Ehtne jõulutaldrik ju

Vahepeal olid meil ka täiesti suurepärased jõulud, väga eestlaslikud, eriti toidu osas: tegime ise hapukapsast, mis tuli nii hea, et kõik lubasid hakatagi kodus ise väikestes kogustes kapsast tegema - sest see oli tõesti nii lihtne. Ja ükski pöidlasuurune prussakas ei kukkunud meie kapsapotti, mis on alati tervitatav ja tore nähtus. Lisaks kapsale tegime ise kartulisalatit ja avastasime, et pered on ikka erinevad - kes polnud kunagi kuulnud porgandist kartulisalatis, kes sibulast, kes hernestest. Lõpuks tegime kõik kompromisse ja kuhjasime salatisse kõike eelnimetatut, sest rohkem on uhkem! Eelnevalt olid Sigrid ja Oskar toonud endaga kaasa kohvritäie Eestit: tume leib, suur hunnik verivorste, marineeritud seeni ja kõrvitsat: no mida hing veel ihaldab! Võib öelda, et jõuluõhtul sõime kõik kõhud korralikult täis ja ei  suutnud pärast mitu tundi liigutada. Ja kui suutsime juba veidike, siis sõime seda kooki , mis oli minu uus katse želatiini käppa saada - tarduski ära ja kõik kiitsid ja järgmiseks päevaks oli otsas, ah, ühe võtaks küll veel, isegi praegu.
Kingituste osas leppisime kokku, et teemegi koos süüa ja joome vahuveini ja oleme muhedad, aga Merje ja Henri üllatasid meid kolme siiski - igaüks meist sai käeketi, millel on Kanaaride kaitsesümbol peal, mis peaks meid nüüd kurja eest hoidma, loodame siis :)
Eilne linnaskäik oli meil siiani kõige pikem, käisime nimelt vanalinna uudistamas. Kui muu Hispaaniaga võrreldes on Las Palmas üsna uus (asutatud 1478) ja täis pigem kõrgeid värvilisi korrusmaju ja kummalist moodsat arhitektuuri, siis vanalinn on tõesti ilus ja värvilisi maju täis, neil on ka täpselt üks suur katedraal, Santa Ana. Saime värve imetleda ning ka oma kohustuslikud suveniirishoppingud ära teha, mu magneteid täitsa juba on, kodune külmkapp saab näha ilmselt.

Luiged olid ka pargis meiega

Pärast kõndimist mõtlesime, et uuu, lähme teeme ühe churros con chocolate ringi, astume siis sisse ühte majja, kus on suur silt -CHURRERIA. Istume maha, tädike tervitab rõõmsalt ja kobib leti taha, et teenindada... Ja siis ütleb, et sorry, lapsed, enne kella viit me tegelt churrosid ei paku. Ja siis lisas, et oodake siis veidikene, see on ju ainult üks hetk. See üks hetk oli 50 minutit. Noh, ei, aitäh. Peame vist uue koha otsima, sest meie siinsed eestlased on Hispaania maitseelamustest päris edukalt kõrvale hoidnud, peame nad midagigi proovima sundima.
Las Palmas ise on suur, värviline ja üsna lärmakas - nt jõulud möödusid meil väga valjult paugutajatega mängivate laste kära saatel; ei teagi, kuidas magada saime, kui meie kella kahe paiku voodisse sättisime, siis tänavad olid alles paugutavaid lapsi täis, nagu kerge kodusõda toimuks väljas.

Nüüd lasen teid küll muude toimetuste juurde, paar pildikest ka lisaks; loodetavasti on teil sama tore talvepuhkus nagu minul :)