when the world won't stop for you

Viimased maasikad enne uut suve :)

Nii palju lõppe, nii palju alguseid. Hulgaliselt esimesi ja nüüd nii palju viimast kõike... Viimane öö "oma" voodis magada. Viimane hommik, mida avatud aknaga tervitada ja välja vaadates mandariinipuud piiluda. Viimased tapas'ed, viimased tinto de veranod. Viimased korrad vallutada mäge, et kooli minna. Viimane jooks oma naabruskonnas, et veel ühe korra hinnata fakti, et veebruaris on piisavalt soe, et lühikeste pükstega sörkida. Viimased suveniirid ja ehted. Viimased jalutamised, silmad pärani laiali, nagu oleks taaskord esimene päev. Sest aega on nii vähe, et kõike jälgida ja meelde jätta.
Tapan konstruktiivselt aega ja kirjutan mõnedest küsimustest, mida olen siiani edasi lükanud. Erasmuse ja Hispaania saan ilmselt kokku võtta alles Eestis tagasi olles, aga võin juba praegu öelda, et pole seda kogemust kahetsenud. Kui keegi on kahevahel, kas minna või mitte - kindlasti haara sellest võimalusest kinni, astu välja oma mugavustsoonist ja pane end proovile: sa ei tea iialgi, mis sind riigipiiri taga oodata võib. Minu jaoks oli seda lugematul hulgal; uus keel, uus hingamine-elurütm, enese proovilepanek kõikvõimalikel juhtudel, uued kohad, mida mõned iialgi ei näe - muuhulgas olen detsembri lõpus rannas Walking Dead'i mänginud ja ookeanile kahevõitluses kaotanud; olen näinud oma pilguga maailma lõppu, seisnud sõna otseses mõttes pilve sees; olen kohanud suurepäraseid inimesi, kellest hakkan kindlasti puudust tundma ning leidnud koha, mis on nagu teine kodu.

Kohalikud KKK suveniirid

That being said - ma tegin õige valiku, et otsustasin siia ainult pooleks aastaks tulla. Nagu kõik teavad, ma olen üsna rahutu hing ja pool aastat on täiesti piisav minu jaoks, et ühe koha peal olla. Granada on tuttav ja oma, aga miski kutsub juba eemale - koju.
Sellega seoses järgmine punkt. Kaugsuhe on RASKE. Võib mõelda küll, et moodne tehnoloogia ja saate iga päev rääkida ja suhelda ja nagu polekski eemal.. Ei. See on vaevanõudev, masendav, aeg-ajalt täiesti talumatult valus ja ma ei sooviks seda oma vaenlaselegi. Ma isiklikult tean mitmeid suhteid, mis erinevatel põhjustel Erasmust üle ei suutnud elada ning mul on kirjeldamatult hea meel, et praegu on mind mu kallis kodus ootamas; ma tean, et see pole meie kummagi jaoks kerge aeg olnud.
Aga et mitte nii kurval noodil lõpetada.. või rõõmsal, sest ooteaeg on paari päeva pärast otsas! Käisime täna suveniire veel ostmas, mu asjad on laiali nagu ma oleksin kompulsiivne asjade koguja ning pakkimist ei ole ma veel alustanud. Küll homme jõuab, varane paanika ei ole kunagi kedagi aidanud. Kui keegi mõnd eriti head pakkimisnippi teab, siis nüüd on selle jagamiseks õige aeg!