Oktooooober!



Puerto Romano



Buenos días kõigile, vabandan kohe ära oma eetrivaikuse pärast. Asi on nimelt selles, et meil pole oma korteris jätkuvalt internetti ja mulle on kohutavalt vastumeelne kirjutada blogi võõraste inimeste silme all ja läheduses ja Internet Explorerit kasutades. Aga et kõik minus väga ei pettuks, hakkan vabal ajal blogi kodus kirjutama, kooli arvutiklassis lisan pildid. Igatahes, kool on nüüd käimas kolmandat nädalat, maja on kena ja mäe otsas (nagu kõik muu siin suurepärases linnas), meil on kodu ja tore korterikaaslane Sergio (I kid you not, see ON ta nimi), kes õpib politseinikuks ja on väga sõbralik.
Kuna ma ei taha sellest blogist teha "Hispaanias pole süsteemi ja asjaajamine sakib" blogi, siis ma kirjutan pigem meie esimesest suuremast reisist Córdobasse, mis toimus küll juba kaks nädalat tagasi, aga this is what you get.



Mezquita

Córdoba ise on armas linnake, milles on jälgi peaaegu igast ajaperioodist - roomlased jätsid endast maha suure silla, mis oli ka väravaks ja tollimaksupunktiks, kui tahtsid linna saada ja Guadalquiviri jõge ületada. Kui araablased 711. aastal Hispaaniasse tulid, siis järgneva paarisaja aastaga muutus Córdoba tähtsaks ja suureks linnaks, milles elasid koos juudid, kristlased ja moslemid (vast see on ikka õige sõna eesti keeles ja pole poliitiliselt ebakorrektne, mul pole praegu ligipääsu ÕIS-ile and I miss her already). Nad ei elanud alati kõik rõõmsalt, kuid siiski üsna rahumeelselt (tolerants, mis on terves Andaluusias läbi ajaloo levinud). Araablased ehitasid Córdobasse mošee, mis oli maailmas suuruselt teisel kohal (esimesel kohal on ilmselgelt Meka) kuni 16. sajandini. See mošee oli üks asjadest/hoonetest, mida ma kindlasti Hispaanias olles näha tahtsin, seda esimesest hetkest, kui sellest oma ajaloo loengus kuulsin. Vähemalt midagigi saab nüüd nimekirjast maha kriipsutada.
Peale mošee külastasime tollel päeval ka juudi sünagoogi, mis esindab samuti mitmeid uske ja kultuure, aga minu jaoks oli suht meh, pisike hooneke, ei saanud mingit suurt religioosset tunnet. Aga maybe I am just impressed by size, eksole. Järgmine peatus meie linnaekskursioonil oli Alcázar de los Reyes Cristianos ehk siis ehitis, milles peatus kristlik kuningapaar, et Córdobast juhtida oma sõjakäiku jätkuvalt araablaste võimu all oleva Granada vastu. Seal sai tornidesse ronida (jei!) ja aedades ringi luusida. Ilmaga oli meid tollel päeval õnnistatud, termomeetrid näitasid +38 kraadi. Soojus pole mind

jätkuvalt häirima hakanud, ajan rõõmsalt endast eelmiste talvede külma välja. Oli ka vaba aega, mille ajal käisime Evaga söömas, väga ehedalt hispaanialikus restoranis, kus ma üritasin tellida spinatiga tortilla't, mille peale meie muhe vanaisa-kelner ütles, et nono, seda pole, ja määris mulle midagi hoopis muud pähe (päts munast ja türgi ubadest basically, see oli väga hea) ja isegi lõikas selle mulle taldrikul lahti, et ma saaksin proovida, sest kui see poleks mulle maitsenud, oleks ta selle endale võtnud. Ja ühel hetkel ma olin talle ka inglise-hispaania tõlk, kes üritas selgitada inglaste soovi saada külma kohvi (mida nad lõpuks ei saanud ja asendasid õllega). Every day is an adventure! :D

Õhtupoolikul nägime ka Andaluusia ainsat neljakandilist härjavõitluse areeni, oli lihtsalt väljaku moodi, lahkusin Córdobast kena külmikumagnetiga (my new thing, üritan igast kohast magneti osta) ja teadmisega, et crema catalana jäätis maitseb nagu piparkoogitainas (= halvasti). Ja kui jõudsime meie kokkulepitud bussikohta õigel ajal, sest seda oli toonitatud umbes kolm korda, et oleme VÄGA punktuaalsed, ja et kes pole õigel ajal bussis, jääb maha. Ja siis meie giidid jäid kollektiivselt 20 minutit hiljaks. Hispaanlased, what can we say.

yours truly lossis!



Üritasin teha veidi üldharivat postitust, võite protesteerida, võite kiita-laita (kui oli liiga igav), järgmine postitus tuleb Gibraltari kohta, kus me käisime sellel möödunud nädalavahetusel, siis tean, missugust suunda võtta. Kui koju tuleb internett (ja Sergio lubab, et see tuleb varsti ja on kallis, sest odavat JA kiiret internetti siin riigis ei eksisteeri), järgnevad postitused eluolu ja muu kohta, promise! Seniks ärge vanduge alla, ma kirjutan kindlasti edaspidi tihedamini kui kord kahe nädala jooksul!