Una vida especial

Olen tükk aega mõelnud saada ka nö rajale oma postitustega, et veidi rääkida ka ajakohaselt, mitte ainult möödunud aegu meenutada. Eks ole näha, kuidas ma edaspidi jõuan/tahan kirjutada - ja kas on millestki kirjutada, eksole.
Vahelduseks reisikirjeldustele vestan põgusalt meie sotsiaalsest elust. Kuna Granada on Erasmuse üks kõige populaarsemaid sihtkohti, siis tegevusi meile ikka jätkub, kuigi need on päris ühekülgsed. Alguses oli meil viiepäevane tervitusnädal, kus me Evaga ka üsna agaralt osalesime, et ikka tutvuda ja sotsialiseeruda etc. Kõige esimene üritus nägi välja selline: kogunesime kõik rõõmsalt suurde spordihoonesse, kus saime igaüks nimesildi (siinkohal mainin, et ma ei ole veel kohanud kedagi, kes suudaks mu nime õigesti kirjutada, k.a. ID-kaardilt maha kirjutades või kui ma seda tähthaaval ütlen ja toonitan, et alguses on K, mitte C, ja et mitte üheski kohas ei ole mu eesnimes tähte A) ja meid jagati suurematesse gruppidesse selle põhjal, mis keelt me rääkisime ja mida rääkida tahtsime. Algus üsna paljutõotav, eksole. Aga siinkohal lõi välja hispaanlaste suutmatus/tahtmatus asju korralikult planeerida ja lõpuks oli see üritus lihtsalt kaks tundi erinevate inimestega täpselt ühesuguste vestluste pidamine (kust sa oled - mida õpid - kaua Granadas oled olnud). Aga pärast seda juba läksime ja tegime tapased ja õlled inimestega, kellega kuidagi ikka tutvuda õnnestus, õlu oli väga hea ja külm, ilmselt seetõttu nii hea, et külm oli; edaspidi olen siiski suveveini (tinto de verano) eelistanud.
Kõik reisid on ka erasmuslaste poolt korraldatud ning igal nädalal on vähemalt kolm pidu erinevates klubides, mis on erasmuslastele tasuta ning kuna mul on õnn olla naissoost, siis tavaliselt kaasneb tasuta sissepääsuga ka tasuta alkohol, juhhei, eksole.
See viib mind peoni, millest kirjutada tahtsin, see toimus eelmise nädala kolmapäeval klubis Granada10, mis on üsna kena, meenutab mulle teatrit, mitte nii väga klubi. Üritus oli mingi naiste-õhtu luksusvariant, kus oli ikka väga täismängule välja mindud: enne peosaali sisenemist oli võimalus lasta end veel ilusamaks teha, kui kodus ei viitsinud asjaga tegeleda (huulepulgad, küünelakid, muuhulgas ka sädelev kehakreem), saalis oli tasuta šampanjalaadne asi ja veel suveveini, suupisted (aka mulgipuder on a stick) ning kõikide nende rõõmsate ja ilusate naiste jaoks olid saali peale lahti lastud kaks väga napis riides härrasmeest, kes siis kõiki lõbustasid ja neidistele pudelitest erinevaid magusjooke kurku kallasid. Pildile jooksin nendega ka mina, sest meenutuseks on hea, et Hispaania "stripparid" on tunduvalt paremas vormis kui Eesti omad, mis on alati tervitatav. Igaks juhuks ka täpsustan, et ma ei vaata pilguga vasakpoolse härra poole, vaid üritan Eva fotokat tabada.
Pidu ise oli nagu pidu ikka, sai tantsida küll (kordasime käiku ka sellel nädalal, sest miks mitte, väljas on soe), kuid mida hilisemaks läks kell, seda rohkem tekkis peole mehi, kelle ainus eesmärk tundus olevat mõne neidise ärarääkimine, et ei peaks üksinda oma külmas ja suures voodis magama. Hispaanlased on üldse pisut teistsugused, alustavad botellón-iga varakult (pmtst väljas sõpradega enne pidu joomine) ja peole lähevad kella kahe-kolme paiku. Meile lähenesid enamasti noormeeste paarid (kuna meid oli kaks, siis tundus ilmselt sobiv number olevat) ja nende lähenemine oli eranditult "haaaave you met Ted" ehk siis tutvustasid oma vallalist sõpra, kellele siis meie väga meeldisime, vahet pole kumb, peaasi et ükski õnge läheks. Võib etteruttavalt öelda, et ei, ei langenud nende mesikeelte ohvriks.

Kuigi kesklinn on 40 minuti kaugusel, võin julgelt öelda, et käin siin rohkem väljas (eriti klubides) kui Eestis. Aga siin on nii soe ka, et miks mitte minna. Algselt oli mul pidude kohta peas rohkem märkmeid, aga vana mälu on ikka nagu sõel. Head õhtut ja meeldivat nädalavahetust ka vihmasesse Eestisse! :)