Algus

Järjekorras on jutte ootamas küll, aga nagu Kats mulle meenutas, võib olla lugejaid, kes pole minu Hispaaniasse tuleku põhjustest kuulnud. Alustagem siis algusest, kes lugu teavad, võivad selle postituse vahele jätta.

Minu saaga algab juba keskkooli lõpus, kui ma olin noor ja ei teadnud, mida ma oma eluga teha tahan (sidenote: ma ei tea seda ka praegu, not even close), aga kui Eva mulle ütles, et "hei, hispaania keel, teeme ära", siis see tundus piisavalt juhuslik asi küll, millega oma järgnevad kolm (alguses lootsin ikka nominaaliga lõpetada) aastat veeta, põnevam kui inglise filoloogia igatahes, uus territoorium ja puha. Suurt kirge ega teotahet ma sellega seoses jätkuvalt ei tunne, aga kuna ma pole rumal (ei taha end kiita sellega, et väita, et ma olen tark), siis on mul hästi läinud siiamaani.

Me näeme lund!

Ja kolmandal aastal sain ma aru, et kui ma tahan oma bakalaureusekraadi kätte saada, pean ma oma töö reaalselt hispaania keeles kirjutama. Ja kaitsma. Ja ma ei olnud selleks valmis, kaugeltki mitte (praegu ka ei ole, aga different matter); niisiis tundus järgmine loogiline samm olevat veidi aega Hispaanias veeta. Kohavaliku juures mängis peamist rolli kliima - nagu te teate, I like things warm. Ja Granada on selline ajalooline ja huvitav linn ka, et siiatulek oli kindlasti õige mõte, pole seda päevakski kahetsenud.
Programm on Erasmus, kõige tavapärasem; algne asjaajamine polnud raske, kõik on täiesti teostatav, kuigi kergelt segadusseajav, ma ei julge midagi ära sõnuda, sest ma pole veel kõiki dokumente korda saanud, Hispaania siiski :D
Enne tulekut oli mul päris palju hirme ja kõhklusi, siiski võõras riik ja tundmatud inimesed, aga tundub, et siiani oleme Evaga päris kenasti hakkama saanud - meil on kodu ja käime loengutes ja oleme ka jõudumööda riiki avastanud.

Mina ja Eva - ikka veel elus ja sõbrad! :)

Üks lugu, mida ma olin päris paljudelt kuulnud, oli see, et Hispaanias varastatakse kohe kõik su raha ja dokumendid ära. Siiani ei ole seda veel juhtunud, juhhei! Üldse ei ole mulle jäänud muljet, et Granada kuidagimoodi ohtlik oleks, kuigi ilmselt on, kui valel ajal vales kohas olla.
Midagi väga ootamatut on veel see, et kõik "blondid on siin delikatess" lugu ongi reaalselt tõsi. Täiesti uskumatu, aga neile pole absoluutselt oluline, mis mul seljas on või kas ma olen hommikul juukseid kamminud - ruuuubiiiaaaaaaa que guaapaa (blond, niii iluuuuuuus) on peamine asi, mida ma üksinda kõndides kuulnud olen. Evaga koos on asi rahulikum, siis on mehed rohkem "heidame pilke ja vahepeal ütleme meelalt heeelllloooo" suhtumisega. Näiteks eile kõndisin õhtul loengusse, oli soe, ma olin rõõmus, muusikasse tuli vaikne hetk, kuulen pikka autosignaali, reflektiivselt pöörasin pead hääle suunas ja kaks keskealist meest saatsid mulle õhusuudlusi autost. Nad jätsid auto keset tänavat seisma, et seda teha. Sünkroonis. Võiks arvata, et ma harjun sellega kuu aja jooksul ära, aga ei. Ehk siis järgneva viie kuuga rahuneb see asi veidike maha.

Kohustuslik pilt majadest

Hmm, mida veel. Praegu võin juba öelda, et kas igatsen Eestit ka. Eriti mitte, täitsa huvitav. Siin on soe ja hea ja päikesepaisteline, nagu konstantne suvi, mida ma Eestis ei näinudki. Midagi, mis võiks siin ka olla, on internetiajastu - siin peab reaalselt järjekordades seisma, et asju ajada, mitte ei saa neid nt ÕISis või internetipangas teha. Needless to say, aga ütlen ikka- Martin võiks siin olla. Mitte et me enne oleks ninapidi koos olnud, aga üksinda ärgata on ikka kurb ja meie kaisuhommikute vastu ma vahetaks päris mitu Hispaania-nädalat. Võib arvata, et kui siin külmemaks läheb, hakkan veidi ka koju igatsema, et oleks mugav elu (ema teeks kartulisalatit ja küpsetaks hommikul kohupiimakorpe, sest sa mainisid eelmisel päeval, et tahaksid neid) ja süsteemid oleksid selged.

Aga all-in-all, ma olen üllatavalt rõõmus ja mul on lugusid, ma räägin neid varsti! Promise! Alati on soovid ka oodatud, et millest ma võiksin kirjutada-pildistada, etc.
Ja lõpetuseks üks cheery lauluke, sobib hästi siia lühikeste varrukate ja päikesepaiste maale :)