30 kuud

Andestage mu imalus, aga kaks ja pool aastat! 

Paralimni või London, Granada või Tartu - kaugus on muutuv faktor, aga  minu jaoks see on ka ainus.

(Ja ma tegelikult hoiatasin kõiki ette, et ma plaanin siin ka oma peiksi igatsemisest rääkida, it's about bloody time)

<3

International Week

Vennasrahvas =)

Pean siin oma lubadusi ja päriselt kirjutangi oma esimeseset suuremast aktiivsusehoost Hispaanias (väiksemad aktiivsused on nt vabatahtlikult keeletandemites osalemine, aga ikka egoistlikul keeleharjutamise põhjusel), nimelt toimus hiljuti Granada ülikoolis avatud uste päev, kuhu meelitati siis õpilasi, kes on oma tuleviku osas veel segaduses, ning ka neid, kes juba käivad ülikoolis, aga tahaksid midagi ka rohkemat ja huvitavamat teha; ühesõnaga tavapärane avatud uste kraam. Aga esmakordselt oli sellel sügisel püsti ka rahvusvaheline telk, mis ideeliselt oleks tutvustanud kõiki 55 riiki, millega Granada ülikoolil erinevad vahetusõpingute lepingud sõlmitud on. Reaalsus oli siiski selline, et esindatud riike oli kahekümne ringis ja uhkusega võin öelda, et mõlemal päeval oli ka Eesti kohal ja asjalik (esindatud siis Eva ja minu poolt)! Tartu Ülikool oli meile ka materjale saatnud, mis oli neist väga armas, sain ise ka tunduvalt targemaks, sest mul oli palju aega igasuguseid brošüüre lugeda, tulevik on ka magistriõppes tegelikult avatud, ei pea ainult filoloogiale rõhuma, kuigi loogilisem oleks. Aga tulevikujutt teiseks korraks.

Meie TÜ lauake

Kuna Eesti on üsna pisike riik, siis me eriti suurt huvi ei oodanud ja ei hakanud ka suurejooneliselt midagi ette valmistama, koostasime pisikese slideshow erinevate loodusvaadete ja üritustega, soovituste vastaselt reklaamisime ka TÜ-d eraldi, kuigi ülesandeks oli tegelikult ainult riiki müüa. Siinkohal viitan ka ära oma allikad, mida kõige rohkem kasutasin piltide jaoks: Erik Peinari suurepärased looma- ja loodusfotod; alati ilusa, kuigi muudel aladel rohkem tuntud, Kerti Pahki pildid loodusest; Kadi Andrei esimene ja teine blogi, mitmeid enda isiklikke pilte ja üsna palju kammisin ka internetti läbi.
Esimesel hommikul pidime kohal olema kell 9, et asju sättida ja kõike muud teha, jõudsime siis hispaanlastele kohaselt 9:10 ülikooli juurde ja saime aru, et me polnud kunagi kuulnud, KUS need telgid täpsemalt olema peaksid. Mis seal ikka, läksime siis consejería'st (infopunkt?) abi küsima, keegi polnud midagi kuulnudki. Järgmise sammuna siis kantseleisse (secretaría), kus oli ka rahvusvaheliste suhete nurgake - täpselt sama lugu: keegi ei teadnud isegi, et mingi avatud nädal on, veel vähem siis, kus see on või mida me täpsemalt tegema peaksime. Hispaaniale tavapärane, suur ülikool ja kõik, aga tollel hetkel oli ikka täielik hämmastus: mismoodi on võimalik, et ükski asjapulk ei tea, mis ülikoolis toimub? Õnneks kuulis meie murest üks oma järjekorda ootav üliõpilane ja juhatas meid õigesse kohta (selle aja peale oli meile lisandunud ka üks sama segaduses itaallanna) ning pärast avastamist, et see koht, kuhu meid juhatati, oli ehitusjärgus ja kinnine tänav, leidsime lõpuks õiged telgid siiski üles.

Kuulsus (making a screenshot is not easy)

Üritus ise algas pärast kümmet, hommikune neljatunnine vahetus oli minu õlul, rahvast täitsa oli, kuid ilmselgelt Eesti ei ole nii populaarne, eriti kui ta on USA kõrval. Samas olid teisel pool tuttavad soomlannad, kellega siis nalja heitsime ja sõbrunesime. Ja ühel hetkel oli mul ja Alexandral (Soome neiu) lihtsalt kaamera näos ja öeldi, et "nii, nüüd teeme teie kahega intervjuu". Kokutasin seal ka siis vapralt ja üritasin võluv olla, pärast videot vaadates tundus, et väga hull ei olnudki, suurema piinlikkuse lõikasid nad õnneks ikkagi välja. Selline igav lugu siis minu tähelennu algusest (keskpunktist? ETV on siiski juba vana asi minu jaoks, välismaine televisioon on lihtsalt samm edasi). Eestit sain siiski reklaamida ja näo valusaks naeratada, loodetavasti jagasin ka TTÜ kohta asjalikku informatsiooni, sest ausalt öeldes ma isegi ei tea, kas neil on Granadaga mingi leping või ei.
Teise päeva veetsime seal Evaga koos ja ilm oli täiesti kohutav - terve päeva sadas vihma ja kraadid olid umbes 10 juures või pisut sellest märgist üle. Loomulikult olin ma ka soojavereline eestlane, kes ei võtnud hommikul oma jakki kaasa, sest hommik tundus aknast nii ilus ja päikseline.. ja siis mul külmusid peaaegu käed otsast ära, tõesti oli külm. Aga vahepealse pausi ajal soojendasime end veidi paella'ga ja soetasin endale ka väga sooja ja mõnusa pusa, nii et õhtupoolikul olin ma juba palju rõõmsam ja seltskondlikum. Vihm mõjutas ka hispaanlasi päris palju, nii et rahvast polnud peaaegu üldse, isegi mõtlesime juba varakult asjad kokku pakkida, kuid õnneks me seda ei teinud, sest! umbes 15 minutit enne lõppu lähenes meie lauale üks neiu, kes tahab õppida magistris midagi seoses hispaania keele õpetamisega välismaalastele - ilmselgelt ma ei tea ka seda, kas Eestis on see välismaalastele võimalik, kuid kuna meie enda osakod koolitab meid magistris just õpetajateks või tõlkideks, siis jagasin väga rõõmsalt materjale, e-maile ja soovitusi kirjutada. Võin julgelt oletada, et kahju me Eestile ei teinud, pigem ikka kasu ja rohkem toredaid hispaanlannasid meie riiki, jei!

Saal 20 minutit PÄRAST algust: täpsus missugune

Kokkuvõttes .. üritus oli silmnähtavalt üsna kiiruga ja suurema süsteemita kokku klopsitud, aga lõpus oli ikka väga rõõmus tunne hinges, et osa võtsin - inimesed olid nii toredad, sh korraldajad, kellest üks meile kaarditrikke tegi, kui meil väga igav oli; hirm hispaania keelt  rääkida on tunduvalt väiksem, sest noh, ma ei saa end siin mitte kuidagi kohalikuna maha müüa - ma olen välismaalane, ma teen vigu, see on normaalne; küll see kokutamine ka ajaga vähemaks jääb. Ja olles kaks päeva seal telgis, said minus mitu tunnet palju tugevamaks: esiteks arenen ma siin korralikuks patrioodiks - Eesti on nii ilus, ma tahan, et ka teised seda näeksid; ja teiseks: mu reisid ei ole kindlasti kaugeltki läbi, on niiiii palju riike, mida ma tahan külastada ja avastada, settling down just has to wait for a while.  Lugusid on loomulikult veel üks kuni mitu, aga ei hakka teid tüütama oma lugudega sellest, kuidas ma selgitasin, et Eestis on riigikeel ikkagi eesti keel ja et me ei asu Slovakkia juures.

Täna üritasime käia koolis, et allkirjastada oma õppelepingud+muudatused ja loomulikult oli see oficina kinni, sest reede on ja keegi ei hoia reedel asju avatuna, kuigi see on horarios kirjas, et avatud E-R 10-14. Hispaania ei ole süsteemne riik ning kedagi ei tundu huvitavat süsteemi loomine, nii et see võtab üsna palju harjumist. Alguses isegi ajas kurjaks, aga praegu .. tundub palju enesestmõistetavam, et nii asjad käivadki, miks ikka kiirustada.

Meie ei kiirusta, Hispaania on minu ametlik hingetõmbepaus, et jõuaks kevadel edasi rabeleda.

I still wanna know what it’s like
To travel the world you and me and the backpacks
With nothing till we get back
Except for memories and faces
And pictures that we’ll laugh at

Sevilla (6/10/12)

Kuna siin uued reisid ja muu elu trügib vapralt vahele, teen hästi kiire ja pisikese reisikokkuvõtte veel oktoobri algusest, kui Sevillat külastasime.
Pean tunnistama üsna suure piinlikkusega, et ma ei tea Sevillast kui linnast suurt midagi peale selle, et kui hispaanlased Kolumbuse eestvedamisel Ameerikamaad "avastasid", siis sai Sevillast tähtis sadamalinn, mille kaudu siis kõik Lõuna-Ameerika kuld ja kohv Euroopasse jõudsid. Kui kedagi väga huvitab, siis wikipedia on alati olemas ja abivalmis, ma ei julge üldharimist eriti teha, kui võin väga rängalt mõne faktiga eksida.
See päev ise ei olnud minu jaoks parim, olin eelnevalt saanud külge kerge nohu, mis reisipäeva hommikul kell 6 ärgates oli muutunud tunduvalt tugevamaks nohuks, millega kaasnes ka pea- ja kurguvalu ning see tavapärane "olen nii paistes ja väsinud" olek, et pigem oleks üldse koju jäänud. Samas see mind muidugi absoluutselt ei takistanud ja kuna päev oli palav, ei hakanud end
ka soojade riietega vaevama, suvekleidike selga ja teele :)
AEGEE (noorteorganisatsioon, millega reisidel käime) muutus muidugi iga reisiga aina kummalisemaks , seekord startisime küll õigeaegselt (= ainult 5 minutit hiljem) ning meie tour guide'ide peal oli paksus kirjas, et ühtegi peatust me ei tee, vaid sõidame otse Sevillasse. Ilmselgelt läks hoopis vastupidi ehk siis pärast kahetunnist sõitu leidsime end väga eikusagilt, kus tühermaa keskel kerkis vaid üks suur hotell ja siis öeldi, et "25 minutit hommikusöögiks, jei, peatus". Go figure, eksole.

Sevilla 

Sevilla ise oli imeilus linn, arhitektuuriliselt meeldis mulle siiani meie külastatutest kõige rohkem. Loomulikult olid kõik kohad turiste paksult täis, aga mis sellest ikka, ise ju samas olukorras. Siin on katedraalide juures selline huvitav asi, et seal on alati mingid tädid, kes üritavad sulle müüa taimeoksakesi, mida ma täpsustada ei oska, ühel tundus küll rosmariin käes olevat, aga võin ka eksida, sest ma ei lase neid endale eriti lähedale. Tundub, et need taimed siis toovad sulle suurt õnne ja kaitset, sest need on kirikuaiast (?) .. igatahes, minul veel ühtegi pole, sest need närbuksid lihtsalt niisama ära ja kaitse jaoks on mul Euroopa ravikindlustuskaart.
Päev oli soe ja mõnus, vaatasime kirikuid, vaatasime aedu, sõime jäätist (melonijäätis!), kõik oli kena. Mu kirjeldusoskus väheneb iga päevaga, sest sellest reisist on nii kaua juba möödas, et tõesti ei mäleta suurt midagi. Kuigi üks asi, mis mulle Hispaania kirikute juures meeldib, on see, et need on nii silmnähtavalt katoliiklikud: kulda-karda täis, suured vitraažaknad, kõik on väga imposantne ja paitab tõesti silma. Sevilla katedraalis saime jälle ka torni ronida, mis oli väga fun, sest polnud treppe, vaid kaldteed, mis olid sinna tehtud, et valitsejad ei peaks kõndima, vaid saaksid hobustega üles sõita. Vaade oli ilus, aga samas on siin igal pool ilus vaade, ei tea, kas hakkan ära harjuma.
Järgmisel päeval käisime Evaga ka rannas, sest kumbki meist veel oktoobris polnud randa jõudnud, üsna vähe inimesi oli, aga ilm oli hea, ära ei eksinud ning Salobreńa jäätisekohvikud pakuvad eriti magusat pähklijäätist (ma ju ütlesin, et sellest blogist saab jäätiseblogi).

Sellel nädalal hoiame end tegevuses, esindame Eestit siin meie ülikooli esimesel International Week'il, sellest kirjutan ilmselt varsti pikemalt, sest meie üks ülesanne on palju pilte teha ja muidu proaktiivsed olla ning, mis kõige olulisem, oma riiki müüa! Kui kellelgi on mõni väga hea idee, kuidas seda teha, siis  võib alati panustada. Idee ei
tohiks võtta palju aega (homme hommikul kell 9 alustame) ega finantse.

 Tuli isegi tunduvalt pikem postitus, kui ma eeldasin, ilmselgelt aitab kaasa alati see, kui ei taha kooliasjadega tegeleda. Siiski, hakkan nüüd vaikselt kirjandust murdma.



Kallidpaid ja loodan, et lörts lükkub siiski teil veidi edasi! või mitte, mis mul sellest, siin on soe ;)

Una vida especial

Olen tükk aega mõelnud saada ka nö rajale oma postitustega, et veidi rääkida ka ajakohaselt, mitte ainult möödunud aegu meenutada. Eks ole näha, kuidas ma edaspidi jõuan/tahan kirjutada - ja kas on millestki kirjutada, eksole.
Vahelduseks reisikirjeldustele vestan põgusalt meie sotsiaalsest elust. Kuna Granada on Erasmuse üks kõige populaarsemaid sihtkohti, siis tegevusi meile ikka jätkub, kuigi need on päris ühekülgsed. Alguses oli meil viiepäevane tervitusnädal, kus me Evaga ka üsna agaralt osalesime, et ikka tutvuda ja sotsialiseeruda etc. Kõige esimene üritus nägi välja selline: kogunesime kõik rõõmsalt suurde spordihoonesse, kus saime igaüks nimesildi (siinkohal mainin, et ma ei ole veel kohanud kedagi, kes suudaks mu nime õigesti kirjutada, k.a. ID-kaardilt maha kirjutades või kui ma seda tähthaaval ütlen ja toonitan, et alguses on K, mitte C, ja et mitte üheski kohas ei ole mu eesnimes tähte A) ja meid jagati suurematesse gruppidesse selle põhjal, mis keelt me rääkisime ja mida rääkida tahtsime. Algus üsna paljutõotav, eksole. Aga siinkohal lõi välja hispaanlaste suutmatus/tahtmatus asju korralikult planeerida ja lõpuks oli see üritus lihtsalt kaks tundi erinevate inimestega täpselt ühesuguste vestluste pidamine (kust sa oled - mida õpid - kaua Granadas oled olnud). Aga pärast seda juba läksime ja tegime tapased ja õlled inimestega, kellega kuidagi ikka tutvuda õnnestus, õlu oli väga hea ja külm, ilmselt seetõttu nii hea, et külm oli; edaspidi olen siiski suveveini (tinto de verano) eelistanud.
Kõik reisid on ka erasmuslaste poolt korraldatud ning igal nädalal on vähemalt kolm pidu erinevates klubides, mis on erasmuslastele tasuta ning kuna mul on õnn olla naissoost, siis tavaliselt kaasneb tasuta sissepääsuga ka tasuta alkohol, juhhei, eksole.
See viib mind peoni, millest kirjutada tahtsin, see toimus eelmise nädala kolmapäeval klubis Granada10, mis on üsna kena, meenutab mulle teatrit, mitte nii väga klubi. Üritus oli mingi naiste-õhtu luksusvariant, kus oli ikka väga täismängule välja mindud: enne peosaali sisenemist oli võimalus lasta end veel ilusamaks teha, kui kodus ei viitsinud asjaga tegeleda (huulepulgad, küünelakid, muuhulgas ka sädelev kehakreem), saalis oli tasuta šampanjalaadne asi ja veel suveveini, suupisted (aka mulgipuder on a stick) ning kõikide nende rõõmsate ja ilusate naiste jaoks olid saali peale lahti lastud kaks väga napis riides härrasmeest, kes siis kõiki lõbustasid ja neidistele pudelitest erinevaid magusjooke kurku kallasid. Pildile jooksin nendega ka mina, sest meenutuseks on hea, et Hispaania "stripparid" on tunduvalt paremas vormis kui Eesti omad, mis on alati tervitatav. Igaks juhuks ka täpsustan, et ma ei vaata pilguga vasakpoolse härra poole, vaid üritan Eva fotokat tabada.
Pidu ise oli nagu pidu ikka, sai tantsida küll (kordasime käiku ka sellel nädalal, sest miks mitte, väljas on soe), kuid mida hilisemaks läks kell, seda rohkem tekkis peole mehi, kelle ainus eesmärk tundus olevat mõne neidise ärarääkimine, et ei peaks üksinda oma külmas ja suures voodis magama. Hispaanlased on üldse pisut teistsugused, alustavad botellón-iga varakult (pmtst väljas sõpradega enne pidu joomine) ja peole lähevad kella kahe-kolme paiku. Meile lähenesid enamasti noormeeste paarid (kuna meid oli kaks, siis tundus ilmselt sobiv number olevat) ja nende lähenemine oli eranditult "haaaave you met Ted" ehk siis tutvustasid oma vallalist sõpra, kellele siis meie väga meeldisime, vahet pole kumb, peaasi et ükski õnge läheks. Võib etteruttavalt öelda, et ei, ei langenud nende mesikeelte ohvriks.

Kuigi kesklinn on 40 minuti kaugusel, võin julgelt öelda, et käin siin rohkem väljas (eriti klubides) kui Eestis. Aga siin on nii soe ka, et miks mitte minna. Algselt oli mul pidude kohta peas rohkem märkmeid, aga vana mälu on ikka nagu sõel. Head õhtut ja meeldivat nädalavahetust ka vihmasesse Eestisse! :)

Algus

Järjekorras on jutte ootamas küll, aga nagu Kats mulle meenutas, võib olla lugejaid, kes pole minu Hispaaniasse tuleku põhjustest kuulnud. Alustagem siis algusest, kes lugu teavad, võivad selle postituse vahele jätta.

Minu saaga algab juba keskkooli lõpus, kui ma olin noor ja ei teadnud, mida ma oma eluga teha tahan (sidenote: ma ei tea seda ka praegu, not even close), aga kui Eva mulle ütles, et "hei, hispaania keel, teeme ära", siis see tundus piisavalt juhuslik asi küll, millega oma järgnevad kolm (alguses lootsin ikka nominaaliga lõpetada) aastat veeta, põnevam kui inglise filoloogia igatahes, uus territoorium ja puha. Suurt kirge ega teotahet ma sellega seoses jätkuvalt ei tunne, aga kuna ma pole rumal (ei taha end kiita sellega, et väita, et ma olen tark), siis on mul hästi läinud siiamaani.

Me näeme lund!

Ja kolmandal aastal sain ma aru, et kui ma tahan oma bakalaureusekraadi kätte saada, pean ma oma töö reaalselt hispaania keeles kirjutama. Ja kaitsma. Ja ma ei olnud selleks valmis, kaugeltki mitte (praegu ka ei ole, aga different matter); niisiis tundus järgmine loogiline samm olevat veidi aega Hispaanias veeta. Kohavaliku juures mängis peamist rolli kliima - nagu te teate, I like things warm. Ja Granada on selline ajalooline ja huvitav linn ka, et siiatulek oli kindlasti õige mõte, pole seda päevakski kahetsenud.
Programm on Erasmus, kõige tavapärasem; algne asjaajamine polnud raske, kõik on täiesti teostatav, kuigi kergelt segadusseajav, ma ei julge midagi ära sõnuda, sest ma pole veel kõiki dokumente korda saanud, Hispaania siiski :D
Enne tulekut oli mul päris palju hirme ja kõhklusi, siiski võõras riik ja tundmatud inimesed, aga tundub, et siiani oleme Evaga päris kenasti hakkama saanud - meil on kodu ja käime loengutes ja oleme ka jõudumööda riiki avastanud.

Mina ja Eva - ikka veel elus ja sõbrad! :)

Üks lugu, mida ma olin päris paljudelt kuulnud, oli see, et Hispaanias varastatakse kohe kõik su raha ja dokumendid ära. Siiani ei ole seda veel juhtunud, juhhei! Üldse ei ole mulle jäänud muljet, et Granada kuidagimoodi ohtlik oleks, kuigi ilmselt on, kui valel ajal vales kohas olla.
Midagi väga ootamatut on veel see, et kõik "blondid on siin delikatess" lugu ongi reaalselt tõsi. Täiesti uskumatu, aga neile pole absoluutselt oluline, mis mul seljas on või kas ma olen hommikul juukseid kamminud - ruuuubiiiaaaaaaa que guaapaa (blond, niii iluuuuuuus) on peamine asi, mida ma üksinda kõndides kuulnud olen. Evaga koos on asi rahulikum, siis on mehed rohkem "heidame pilke ja vahepeal ütleme meelalt heeelllloooo" suhtumisega. Näiteks eile kõndisin õhtul loengusse, oli soe, ma olin rõõmus, muusikasse tuli vaikne hetk, kuulen pikka autosignaali, reflektiivselt pöörasin pead hääle suunas ja kaks keskealist meest saatsid mulle õhusuudlusi autost. Nad jätsid auto keset tänavat seisma, et seda teha. Sünkroonis. Võiks arvata, et ma harjun sellega kuu aja jooksul ära, aga ei. Ehk siis järgneva viie kuuga rahuneb see asi veidike maha.

Kohustuslik pilt majadest

Hmm, mida veel. Praegu võin juba öelda, et kas igatsen Eestit ka. Eriti mitte, täitsa huvitav. Siin on soe ja hea ja päikesepaisteline, nagu konstantne suvi, mida ma Eestis ei näinudki. Midagi, mis võiks siin ka olla, on internetiajastu - siin peab reaalselt järjekordades seisma, et asju ajada, mitte ei saa neid nt ÕISis või internetipangas teha. Needless to say, aga ütlen ikka- Martin võiks siin olla. Mitte et me enne oleks ninapidi koos olnud, aga üksinda ärgata on ikka kurb ja meie kaisuhommikute vastu ma vahetaks päris mitu Hispaania-nädalat. Võib arvata, et kui siin külmemaks läheb, hakkan veidi ka koju igatsema, et oleks mugav elu (ema teeks kartulisalatit ja küpsetaks hommikul kohupiimakorpe, sest sa mainisid eelmisel päeval, et tahaksid neid) ja süsteemid oleksid selged.

Aga all-in-all, ma olen üllatavalt rõõmus ja mul on lugusid, ma räägin neid varsti! Promise! Alati on soovid ka oodatud, et millest ma võiksin kirjutada-pildistada, etc.
Ja lõpetuseks üks cheery lauluke, sobib hästi siia lühikeste varrukate ja päikesepaiste maale :)

Gibraltar

Jätkan vapralt oma harivate ja loodetavasti meeltlahutavate postitustega, eelmisel nädalavahetusel (sept. 29) külastasime Gibraltari, väikest linnakest (kokku ainult kuus ruutkilomeetrit!) Hispaania lõunaosas. Tuleb olla rõõmus, et Eesti kuulub EL-i, sest aega viisat taotleda meil kellelgi ei olnud, õnneks ei läinud ka tarvis. Siinkohal mainin, et oma reisimiste juures, nii vähe kui seda ka olnud pole, ma pole veel iialgi näinud tolli, mis veel vähem varjaks oma täielikku huvipuudust selle vastu, kes nende "riiki" külastavad. 

Keegi ei heitnud meie ID-kaartidele teist pilkugi, kuigi kaasas oli meiega ka üks neiu, kes arvas, et riigipiiri võib ületada ka ID-kaardi koopiaga, sest kellel originaali ikka vaja on. Viimati nägin teda tollimehega vaidlemas, ei teagi, kas ta sai lõpuks Gibraltarile või mitte. Loodetavasti mitte, ma oleks ikka väga pettunud nende tollis muidu. Muideks, Hispaaniasse tagasi tulles tollimees lihtsalt keeras meile demonstratiivselt selja, me oleks võinud sealt nelikümmend liitrit alkoholi välja smugeldada vabalt - alkohol oli tõesti üsna odav, aga samas olid hinnad naelades ja ma ei tea sellest kursist juba kaks aastat mitte midagi.

el peńón

Granadast sõitsime Gibraltarile kolm ja pool tundi, millest enamuse ajast sadas paduvihma - jah, täitsa õigesti lugesite, eelmisel nädalal olid siin nii suured vihmad, et Hispaania lõunaosas olid suured üleujutused ja üks naine sai isegi surma. Ka meie veetsime Granadas kolm-neli väga igavat päeva, kus välja ei saanud minna, sest nii tugevalt sadas. Oli igav, loodetavasti seda rohkem ei juhtu, see nädal on jälle meeldivad 30 kraadi ja lauspäike olnud :)

Gibraltar on, nagu juba öeldud, väike, aga seal on päris palju asju, mida vaadata, sh on seal rahvuspark, kus elavad-turnivad ahvid! Me nägime ahve ja nad olid kõik niiiiii armsad, kuigi natuke hirmsad ka, sest oli palju hoiatussilte, kuidas nad hammustavad, kui neile liiga lähedale minna. Saime igaüks ka Gibraltari kaardi ja siis mina (meisterorienteeruja) mõtlesin, et võiks minna ringiga, et teha neemele ring peale, käia Euroopa kõige lõunapoolsemas tipus ja pärast seda minna kesklinna poodlema. Kõik läks suurepäraselt, kuni ühel hetkel, kui me olime juba üle tunni aja kõndinud, lõppes jalakäijate tee otsa. Ilma ühegi hoiatuseta. Võib öelda, et ei olnud eriti meeldiv tunne niisama vantsida, sinna juurde lisada veel kõik need jõllitajad, signaalitajad ja üks viienda seeria bemar, kes isegi mitu korda meist mööda sõitis ja asju hüüdis. Võiks arvata, et sellega harjub siin ära, aga pärast kolme nädalat võin öelda, et ei, see muutub lihtsalt iga päevaga aina tüütumaks.

The end of the world

Igatahes me ei lasknud end morjendada ja kõndisime reipalt kesklinna tagasi järgmise plaaniga sõita köisraudteega mäe otsa, mis Gibraltari keskel on (el peńón), ja sealt vaadet imetleda.. Ja loomulikult eksisime me umbes kaheksa korda ära. Tänavad kadusid ära, muutsid poole peal nimesid, viisid ummikutesse ja olid erinevatel tasanditel. Ja meie kaart ei olnud väga hea, tuli välja. Siiski, kohale me jõudsime, mäe tipus oli kõrguseks 412m ehk siis peaaegu 100m kõrgem kui Suur Munamägi! Paitasime mõttes ahve, keda oli palju, ja tegime pilte. Päev oli pilvine ja silmapiir sulas Vahemerega ühte - täpselt nagu olekski jõudnud maailma lõppu, kus kõik on sürreaalselt ilus ja hoomamatu; ette võis kujutada, kuidas laevad sõidavad edasi, kuni ühel hetkel tuleb ette sein, kus meri ja taevas on kokku saanud. Hingematvalt ilus.
Ja järgmisel hetkel oli kõik halli vati sees, mis ajas veidi segadusse, kuni me mõistsime, et me oleme PILVE SEES. Me olime nii kõrgel (või pilved nii madalal), et me olime reaalselt pilve sees.
Järgmised paar tundi vaba aega veetsime poode vaadates ja väga head chicken curry't süües (juba igatsen Asian Chefi ja head toitu, pean tunnistama:D). Poodlemise kohta veel nii palju, et me olime üpris elevil, kuna Gibraltaril ei kehti väidetavalt käibemaks ja seetõttu peaksid asjad olema odavad. Poed olid ikka väga Suurbritannialikud - Marks&Spencer, TopShop, Dorothy Perkins, you know the drill. Aga! Kõik oli kallis. Nagu. Isegi eurodes oleks selline "ei tea, kas ikka osta" mõte olnud, aga hinnad olid naelades! Ridiculous. Siiski, uue paari kõrvarõngaid ma sain, need on suured ja rasked ja all-in-all fabulous.Aga jah, shoppama ei tasu Gibraltarile minna, tulge parem Granadasse, meil on H&M ning Córdobas on isegi Primark! :D

Monkeeeeeyyy!

Meie väikese detour'i tõttu jäid üsna mitmed asjad nägemata, muuseas on Gibraltaril ka vanad koopad, mida kasutati nt II maailmasõja ajal ja mis on nüüd turistidele uudistamiseks avatud (ma olen siin avastanud oma huvi koobaste ja turnimise vastu), samuti on siin legendarne San Migueli koobas, mis muistendi põhjal ühendab Euroopat ja Aafrikat Gibraltari väina alt. Loomulikult on ka mitmeid katedraale (sa tõesti ei saa Hispaanias ka kivi visata, ilma et mõnele kirikule/katedraalile pihta ei saaks) ja näiteks ka klaasipuhumisvabrik. Sellest viimasest ma väga puudust ei tunne, mul on mälestused ka Eestis klaasipuhumise nägemisest ja kui erinev see ikka olla saab.
Tagasisõidu stardiga jäime seekord vaid 15 minutit hiljaks, ju see on mingi progress, kuid samas hommikul pidime vihma käes 30 minutit ootama, et midagi üldse toimuks. Võtab aega see Hispaania suhtumisega harjumine, et "küll jõuab ja kõigega on aega", sest (nagu te ilmselt teate) ma olen kannatamatu inimene, kes tahab kõike ja kohe ja kiiresti. Sellega seoses võiksin ma rääkida pikalt, kuidas ülikooliga paberiajamised üldse ei suju ja elamisloast pole ikka haisugi, aga miks end ärritada, pole mõtet. Küll laabub :)

Add caption

C- näed, siin ei ole päikesepaistet nii palju, mu eesmärk pole oma lugejaid kadedaks teha. Väga. Homme läheme Sevillasse ja kui ilm jätkub sama ilusana, siis tuleb päikesepaistet ja ronimist nii palju, kui hing ihaldab. Täna ärkasin valutava kurgu ja nohuse ninaga, aga selle ravime kohe terveks, sest mu plaanidesse ei kuulu siin haige olemine (ega üldse kuskil haige olemine for that matter).
Hasta luego, queridos, loodan, et sügis on sama soe ja värviline kui eelmisel aastal!

Oktooooober!



Puerto Romano



Buenos días kõigile, vabandan kohe ära oma eetrivaikuse pärast. Asi on nimelt selles, et meil pole oma korteris jätkuvalt internetti ja mulle on kohutavalt vastumeelne kirjutada blogi võõraste inimeste silme all ja läheduses ja Internet Explorerit kasutades. Aga et kõik minus väga ei pettuks, hakkan vabal ajal blogi kodus kirjutama, kooli arvutiklassis lisan pildid. Igatahes, kool on nüüd käimas kolmandat nädalat, maja on kena ja mäe otsas (nagu kõik muu siin suurepärases linnas), meil on kodu ja tore korterikaaslane Sergio (I kid you not, see ON ta nimi), kes õpib politseinikuks ja on väga sõbralik.
Kuna ma ei taha sellest blogist teha "Hispaanias pole süsteemi ja asjaajamine sakib" blogi, siis ma kirjutan pigem meie esimesest suuremast reisist Córdobasse, mis toimus küll juba kaks nädalat tagasi, aga this is what you get.



Mezquita

Córdoba ise on armas linnake, milles on jälgi peaaegu igast ajaperioodist - roomlased jätsid endast maha suure silla, mis oli ka väravaks ja tollimaksupunktiks, kui tahtsid linna saada ja Guadalquiviri jõge ületada. Kui araablased 711. aastal Hispaaniasse tulid, siis järgneva paarisaja aastaga muutus Córdoba tähtsaks ja suureks linnaks, milles elasid koos juudid, kristlased ja moslemid (vast see on ikka õige sõna eesti keeles ja pole poliitiliselt ebakorrektne, mul pole praegu ligipääsu ÕIS-ile and I miss her already). Nad ei elanud alati kõik rõõmsalt, kuid siiski üsna rahumeelselt (tolerants, mis on terves Andaluusias läbi ajaloo levinud). Araablased ehitasid Córdobasse mošee, mis oli maailmas suuruselt teisel kohal (esimesel kohal on ilmselgelt Meka) kuni 16. sajandini. See mošee oli üks asjadest/hoonetest, mida ma kindlasti Hispaanias olles näha tahtsin, seda esimesest hetkest, kui sellest oma ajaloo loengus kuulsin. Vähemalt midagigi saab nüüd nimekirjast maha kriipsutada.
Peale mošee külastasime tollel päeval ka juudi sünagoogi, mis esindab samuti mitmeid uske ja kultuure, aga minu jaoks oli suht meh, pisike hooneke, ei saanud mingit suurt religioosset tunnet. Aga maybe I am just impressed by size, eksole. Järgmine peatus meie linnaekskursioonil oli Alcázar de los Reyes Cristianos ehk siis ehitis, milles peatus kristlik kuningapaar, et Córdobast juhtida oma sõjakäiku jätkuvalt araablaste võimu all oleva Granada vastu. Seal sai tornidesse ronida (jei!) ja aedades ringi luusida. Ilmaga oli meid tollel päeval õnnistatud, termomeetrid näitasid +38 kraadi. Soojus pole mind

jätkuvalt häirima hakanud, ajan rõõmsalt endast eelmiste talvede külma välja. Oli ka vaba aega, mille ajal käisime Evaga söömas, väga ehedalt hispaanialikus restoranis, kus ma üritasin tellida spinatiga tortilla't, mille peale meie muhe vanaisa-kelner ütles, et nono, seda pole, ja määris mulle midagi hoopis muud pähe (päts munast ja türgi ubadest basically, see oli väga hea) ja isegi lõikas selle mulle taldrikul lahti, et ma saaksin proovida, sest kui see poleks mulle maitsenud, oleks ta selle endale võtnud. Ja ühel hetkel ma olin talle ka inglise-hispaania tõlk, kes üritas selgitada inglaste soovi saada külma kohvi (mida nad lõpuks ei saanud ja asendasid õllega). Every day is an adventure! :D

Õhtupoolikul nägime ka Andaluusia ainsat neljakandilist härjavõitluse areeni, oli lihtsalt väljaku moodi, lahkusin Córdobast kena külmikumagnetiga (my new thing, üritan igast kohast magneti osta) ja teadmisega, et crema catalana jäätis maitseb nagu piparkoogitainas (= halvasti). Ja kui jõudsime meie kokkulepitud bussikohta õigel ajal, sest seda oli toonitatud umbes kolm korda, et oleme VÄGA punktuaalsed, ja et kes pole õigel ajal bussis, jääb maha. Ja siis meie giidid jäid kollektiivselt 20 minutit hiljaks. Hispaanlased, what can we say.

yours truly lossis!



Üritasin teha veidi üldharivat postitust, võite protesteerida, võite kiita-laita (kui oli liiga igav), järgmine postitus tuleb Gibraltari kohta, kus me käisime sellel möödunud nädalavahetusel, siis tean, missugust suunda võtta. Kui koju tuleb internett (ja Sergio lubab, et see tuleb varsti ja on kallis, sest odavat JA kiiret internetti siin riigis ei eksisteeri), järgnevad postitused eluolu ja muu kohta, promise! Seniks ärge vanduge alla, ma kirjutan kindlasti edaspidi tihedamini kui kord kahe nädala jooksul!